Nuku Hiva saar – Markiisaared

Pealinn Taiohae kõrvalt nõlvalt on võrratu vaade lahele ning asulale (Hilja mast paremalt esimene)

Teisipäev, 18.veebruar 2025, kell Markiisaartel 19:30 (kolmapäeval 05:00 UTC, Eestis 07:00).
Prantsuse Polüneesia – Markiisaarte hulka kuuluv Nuku Hiva saar, sõidetud 85 nm, 15 tundi, kokku 185 miili.

Päikesel lasin vett saanud telefone ja pealampi kütta, nii et kätte võtta oli kuumusest valus, aga paremaks see nende olukorda ei teinud (tahvelarvutiga kannatab ka pilti teha)

Varahommikul Tahuata saare juures kallas vihma, aga selleks et enne pimedat Nuku Hiva’le jõuda pidin liikuma hakkama enne päikesetõusu.
Valasin Vanale korraliku lonksu ja kuna saare varjus oli vaikne, siis sain rahulikult hommikusöögiga tegeleda.
Paari tunni pärast puhus mõnus küljetuul, mis pidas lõpuni.

Otseses mõttes rahapesu – soolvees olnud sularaha loputasin magedaga üle ja koos pangakaartidega nüüd kuivavad (raamatud jäid kogemata pildile)

Ei saanud kuidagi telefonidele pilti ette, lisaks mõnede toiduvarude täiendamisele, on vaja mingi telefon Nuku Hiva’lt saada. Vaevalt, et sim-kaardiga miskit juhtus.

Pealinna ette ankrualale jõudsin tund pärast päikeseloojangut ja veidi oli pingeline kohalike kalalaevade poide ning suure laeva jaoks paigaldatud hiiglasliku kollase mooringpoi asukohtade märkamisega taskulambi vihus.
Pärast ankru pidamises veendumist suundusin maale ja leidsin pizzarestoranist wifi, mis oli nii aeglane et vaid WhatsApp’i sõnumid liikusid.
Valmis kirjutatud blogi postitus jäi telefoni ootama.
Muigama ajas seekordne maaleminek – kaasas veidi sularaha, üks pangakaart ja tahvelarvuti. Kõik pakitud veekindlasse kotti. 🙂

Siia saabus ka turiste täis kruiisilaev, jälle toodi kõik päästepaatidega saarega tutvuma

Hommik osutus õhtust targemaks.
Juba ei teagi mitmedat korda võtsin ette telefonide toitenuppude mudimise.
Minu üle 7-aastane Sony võttis mingil hetkel järel laadijaga ja toitenuppu vajutades pildi ette!!!

Sadama kõrval nõlval kössitas suur Tiki Tuhiva kuju

Telefon töötas, nagu poleks vahepeal midagi juhtunudki 😲
Nüüd on jälle nett ja leidsin päevaks rendiauto Dacia Duster.
See jääb nüüd jupiks ajaks viimaseks maalapiks, kus on mõtet autot kasutada.

Kõrgemal mägedes kasvas igati korralik mets, puude juureosal oli märke kunagisest põlengust

Võtsin ette teekonna saare teisele küljele, kus asub lennujaam.
Tegelikult panin ma ju juunis Markiidelt lahkudes siin jala maha, kui lennuk Nuku Hiva’l vahemaandumise tegi ning kõik välja aeti (vist tangiti).

1200 meetri kõrguselt avanes suurepärane panoraam üle Nuku Hiva

Kõrgemal oli temperatuur 33 kraadi asemel 25, aga 40-kilomeetrine teekond edenes aeglaselt, sest tegemist oli mägiteede tõttu ainult serpentiinide läbimisega.

Mehed katsid mäe külge parasjagu võrguga

Aega läks veidi üle tunni ja jõudsingi tuttavasse kohta.
Oli küll sama “terminal”, kus veidi enam kui 8 kuud tagasi korraks olin.

Saare lääneküljel asub lennujaam, mitte midagi muud seal ei olegi, peaaegu kogu asustus on teisel pool

Kuna lende hetkel pole, on lennujaama hoone tühi

Üks vaatamisväärsustest – Suur kanjon. Minu poolt sellenimelist vist kolmas kord külastada, varasemalt olen käinud USA-s ning Omaanis. 😉

Muidu korras ja puhta saare teedel oli veidi üllatav näha mingi aja tagant jälle sõnnikuhunnikuid.
On siin tõesti nii ükskõiksed ratsanikud?!

Hobusesõnnikuhunnikuid oli sõiduteel üsna palju

Paharettideks on hoopis metsikud hobused. Siin on lisaks kukkedele-kanadele siis ka hobused vabalt.
Longivad suvaliselt igal pool ringi ja söövad kõike rohelist, mis ette jääb.

Olen näinud Marokos puude võrades turnivaid kitsi, aga nii suuri loomi (kapjadega) järsul mäeseinal ronimas näha oli veider (pildil ei paistagi võib-olla järsk, aga oli ikka küll)

Pealinnast ida poole jääb veel üks mõnus ankrul olemiseks sobiv lahesopp

Tee äärde jäävates külades tegeletakse hoolega kookose kuivatamisega ehk kopra tegemisega

Ning veel rohkem ida pool veel üks mõnus laheke

Põhjaküljest leiab iidse asula ja püha koha suurte ning väärikate puudega

Mujal maailmas rännates on mulle jäänud mulje, et igasugu looduse kunstiteoseid püütakse turismi vallas hoolega ära kasutada, rajad nendeni on tähistatud ning paljudes kohtades tuleb ka pilet lunastada.
Nuku Hiva’l asub selle piirkonna, Vaikse ookeani, kõrgeim juga – Vaipo.
Vist Havaii’l ning Uus-Meremaal on veel kõrgemad.

Ja muidugi 350 meetri kõrgune Vaipo juga

Minu üllatuseks ei viigi selleni ühtki rada ega ole paigaldatud ainsatki viita!

Alguses leidsin džunglist täiesti tavalise metsatee

Aga on ju Google Maps.
Mööda radu jõudsin 270 meetri kaugusele, arvasin kuulvat vee kohinat. Edasi oli bambusdžungel nagu trellitatud sein.
Kogesin üsna ekstreemset taimestikust läbi pugemist ning mõnest järsemast kallakust ka alla libisemist, aga lõpuks porisena ning määrdunud riietes kohale jõudsin!! 👍

Vaipo juga (erandkorras pilt püstiselt, siis mahub)

Et olin siin üksi, siis polnud ujuma minekuks mitte mingisuguseid takistusi

Tagasiteel avastasin kunagised matseete raiumisjäljed jõe ääres ja seda rada mööda pugedes (uusi bambusevarsi on aja jooksul peale kukkunud) jõudsin taas džungliteele.