Enne kui ma maale võisin minna, tõi Bob Marsters pardale Cooki saarte bio-ohutuse Palmerstoni ametniku ning nüüd võin koos nendega saarele suunduda
Teisipäev, 08.aprill 2025, kell Cooki saartel 05:00 (15:00 UTC, Eestis 18:00).
Cooki saared – Palmerston’i saar, sõidetud Aitutaki’lt 210 nm, 40 tundi, kokku 2153 miili.
Ülesõit oli eelkõige remonditud taglase n-ö katsetamine.
Esimesed 30 tundi täielikus tuulevaikuses, alguses isegi lainetus peaaegu puudus.
Masti tipust olid üle 20-tunnise vees lohisemise tulemusena koheselt kadunud TV/FM-raadio antenn ning windex.
VHF-antenn, Raymarine tuuleandur ning ankrutuli pidasid sellele katsumusele vastu.
Hiljem selgus, et tule led-pirn oli piisavalt oksüdeerunud ja tuli asendada.
Tuuleandur näitas esialgu mingisuguseid numbreid, kuid tuleb tunnistada selle abimehe elektroonika soolaveele alla vandumist.
Ei jäänudki muud üle kui sõlmida purjeniidid vantide külge, jälgida lippe ning tunnetada tuule suunda seljakarvadega – nagu seda sajandeid enne aparaatide leiutamist tehtud on! 🙂
Lõpuks tuli ka tuult ning liikusin täispurjeis – kõik toimis!!
Kohale jõudsin paar tundi enne päikesetõusu ning mooringupoi koordinaatide järgi seda leida ei õnnestunud.
Jäin valge saabumiseni triivi ning hommikul tuli parda kõrvale kohalik paadimees, kes andis poile minekuks soovitusi ja saabus mõne aja pärast uuesti koos ametnikuga.
Selgus, et Hilja on selle hooaja esimene saart külastav purjekas!!
Selles elevuses sattusin ka kohalikule Facebooki lehele!
Postitus sellest ja video samuti!
Omamoodi ajalooga saar – võinuks ka Villem (OK – William 😆) Marsters’i saar pealkirjaks panna.
19. sajandi keskpaigas tuli inglise puusepp oma polüneeslasest abikaasa ja selle kahe naissoost nõoga siia.
Lõpuks oli tal nende naistega kokku 23 last ja 134 lapselast!
Pea kogu elanikkond on selle seltskonna järeltulijad.
Enne surma jagas saare kolme naise vahel ära – need sirgelt tõmmatud piirid kehtivad tänaseni.
Laguuni sissesõit on nii keeruline, et oma kummikaga vist sellega hakkama polekski saanud.
Kuna saarele muud moodi ei saagi kui mööda merd, siis elanikud on väga külalislahked ja Bob jättis ära varasemalt planeeritud kalapüügi.
Selle asemel tegi mulle saare-ekskursiooni, pakkus lõunasööki ning viis hiljem tagasi laevale.
Praegu elab saarel 23 inimest, noored lahkuvad Austraaliasse ning Uus-Meremaale.
Varustuslaev käib 2 korda aastas. Elanikud on väga tänulikud, kui purjetajad enne saabumist külastaksid Palmerston’i veebilehte ning uuriksid mis toiduaineid või tarbekaupu kohalikud sooviksid.
Mul selline info kahjuks puudus.
Tänaval kõndides ütles Bob, et mul polevat mõtet tee äärde hoida, sest buss või takso sealt kedagi peale ei võta! 😆 See olevat tema nali turistidele!
Saarel on üks traktor ja hetkel remonti vajav ekskavaator, mõned rollerid, kuid enamus sõidab jalgratastega.
Nüüd edasi Niue poole.
Estonia