Sissesõit Napuka’le – ei äratanud usaldust ja ei proovinud
Laupäev, 22.veebruar 2025, kell Tuamotu saartel 15:30 (pühapäeval 01:30 UTC, Eestis 03:30).
Prantsuse Polüneesia – Tuamotu saarestikku kuuluv Napuka atoll, sõidetud 325 nm, 49 tundi, kokku 510 miili.
Ärasõit Nuku Hiva’lt oli paljulubav – kohe väga mõnus küljetuul, öösel sain rahulikult magada.
Terve teekonna jooksul ei näinud ühtegi laeva.
Kaks kala rabasid mu lanti, aga kätte saada ei õnnestunud. Ritv murdus järgmistest kohtadest ja koosnebki nüüd peaaegu ainult MäkAivar’i teibist. Imekombel ei läinud kaduma landid.
Viimasel “võtul” lendas minema reelingu küljest ridva hoidja.
Kuidagi oli selline tunne pärast päikesepaneelide liimimise lõpetamist, et ei viska minema tühje silikoon-liimituube…
Nüüd siis leidis üks koha ridva hoidjana. 😆
Teise päeva pealelõunal hakkas tuul keerama tihttuuleks ja ühtlasi ka tugevnes.
Enam ei olnud nii mugav minek – laev kreenis ja pinges.
Kui iilid jõudsid 13 m/s, siis rehvisin kroodi 1/3-ni.
Teine öö olin enda mõistes koeravahis ehk magasin keskkajutis lühikesi unesid, et vajadusel kärmelt välja kiirustada.
Ega tuul paremaks ei läinudki.
Kuni Napuka’ni puhus pigem liiga vastu (krüssama vähemalt ei pidanud hakkama) ja liiga tugevalt.
Nii palju kui otsinud olin, ei leidnud ma infot võimalike ankrukohtade või sildumise võimaluse kohta sellel saarel.
Kohale jõudsin valgel ajal ning vaatlus ja VHF raadios erinevatel kanalitel hääle tegemine, ei andnud samuti positiivset tulemust.
Ei hakka üritama sellele saarele saada. Neid tuleb veel ja veel.
Niipalju leidsin telefonilevi, et saatsin kodustele sõnumi – jätkan teekonda, siin maale ei lähe.
Varuvariandina olingi mõelnud edasi purjetamise järgmisele atollile – Raroia!
Sinna on ööpäeva teekond.
Estonia