Õhtusöök enne seda kui juhtuma hakkas, kõrvallauas Taani noorte seltskond
Sissejuhatus eelmises postituses!
Hüüdsin taanlasele, kes püüdis oma kummika mootorit käima saada, et mul läks julla käest ära.
Ehk saab järele sõita.
Miskipärast ei andnud tema mootor ainsatki märki käivitumisest.
Nägin kuidas mu väike paat iga lainega kaugemale läks, juba oli 50-60 meetrit.
Jooksin kaldal ootava kolme taanlase juurde ja andsin taskutest asjad ning oma paariliitrise bensiinikanistri nende kätte.
Hüppasin vette ja ujusin kummikani, see oli poolenisti vett täis.
Vinnasin ennast peale ja lasin käega seest üle põhja.
Leidsin paagi korgi!
See oli paagis oleva keti küljest lahti tulnud, aga kukkunud paati!
Mul polnud aimu, kas paaki vett oli sattunud.
Kui kummikas ookeni kukkus, nägin kui vähe jäi puudu, et see oleks kummuli läinud.
Nii palju ehk kütet ikka on, et kaini jõuda ning aerud on ka terved.
Üllatuseks läks mootor käima ja jõudsin kai juurde veidi ohutumas kohas, kus sain oma asjad kätte.
Sõitsin rahulikumasse vette (sügavamal pole lainetus nii järsk, kui madalamas vees), valasin paaki lisaks bensiini.
Võtsin ahterpeegli küljes oleva korgi eest ära, selle all asuv kummiklapp takistab vee sattumise paati, aga kui sõukruvi töötab, siis imeb veevool läbi klapi ka paadist vee välja.
Poole tunni pärast jõudsin Hilja pardale.
Loputasin kohe kõik soolvett saanud asjad mageda veega üle, telefonide avadesse lasin õrnalt aerosoolõli.
Samuti tegin õliseks pangakaartide kiibiosad.
Varutelefoniks olev Samsung (selles oli kohalik kaart wifi jagamiseks) pilti ette ei võtnud.
Mu enda Sony toimis. Sain sellest kõik pildid kätte.
10 minutit hiljem ei näidanud ka see enam elumärke.
Lasin ennastki mageda veega üle (niipalju siis maa peal leitud duššist…)
Naaberlaeva sakslaste StarLink’i teel saatsin koju teate, et minuga on kõik korras, aga kaotasin 2 telefoni (seega side hetkel puudub), pealambi (kahjuks oli veekindlaks tegev laadimispistiku kummikate lahti) ja ühe plätu.
Viimaseid on mul õnneks veel mitu paari. 🙃
Äkki meenus – olen teel olnud 100 miili ja ma pole Neptunile tilkagi valanud!!!
Mitmed lohakalt tehtud asjad:
– vale koht tankimiseks,
– varutelefon ongi varu sellepärast, et see peaks olema eraldi,
– mul on tegelikult laevas olemas veekindel kott, millega kummikasse istuda
– pole vaja kaasa võtta kõiki pangakaarte rahakoti vahel
Lõppeks läks mul kehva mängu juures hästi!
Miski ei takista hommikul jätkata teekonda Nuku Hiva poole, mis on selle piirkonna keskus ja sealt õnnestub ehk mingi telefon hankida.
Estonia