No on imelik vaadata, et see püstises asendis seisab!
Pühapäev, 16.oktoober 2022, Prantsusmaa kell 13:00 (12:00 UTC), Cherbourg Chantereyne marina (jahisadam), sõidetud 1300 nm (Ijmunden’ist 330 nm, 65 tundi).
Ei hakka ilmaolusid La Manche väina Cherbourg’i poolses osas kordama (Aja peale 24-tunni sõit postituses juba kirjutasin), aga algus oli ilus.
Ma tegelikult teadsin, et tuul tõuseb laupäeval peale lõunat kuni 14-15 m/s ja täpselt vastu. Otsisin võimalikke sadamaid nii Inglise kui Prantsuse rannikul. Prantsuse poole miinuseks oli nende pikk vahemaa – oleksin sinna jõudnud keskööks (tormi täies võimsuses), mil seal olnuks mõõn ja väravad (sisse ja välja pääseb vaid tõusu ajal) kinni. Nii et kasu üsna vähe.
Inglismaa rannikul heas ilmas tundus aja raiskamisena praegu sadamasse minna (palun vabandust, aga nii loll ei peaks merel olema!!!)
Ja siis ta tuli…
Alguses lasin paar tundi masinal vastu tuult edasi pusida, kuni tõusev laine kiiruse 2-3 sõlmeni kahandas. Alustasin krüssamist.
Juba enne õhtut oli laine kerkinud kohati majakõrguseks (Rootsist tuleku lained olid pojad nende kõrval). Ma olen kogu aeg imestanud, et kuidas inimloom on suutnud välja mõelda sellise kogumi: kerekuju, kiilu ja purjestusega – nagu purjekas! Sellel pole ju looduses mingit analoogi (näiteks helikopter olevat idee saanud kiili’st). See on müstiline mismoodi ta “kiigub” lainetes ja liigub purjega edasi. Ei teki tunnet, et asju õigesti tehes – meri temast “üle sõidaks”.
Ma olen teadlik, et kui lainet liiga palju on, siis tuleb keerata alla lainet (eeldusel muidugi, et ruumi on triiviks, enne madalaid) ja oodata tormi üleminekut kasvõi triivankrut juhitavuse säilitamiseks kasutades. Sellega kaotaks muidugi aega kohale jõudmiseks, ent olulisem oleks siis üldse kohale jõuda.
Aga see möll, mis öö otsa käis, oli miskis mõttes ka imeline!
Ümberringi oli pilkane pimedus. Vahest harva paistis hele kuu pilve vahelt.
Meeletu kriuksumine kajutis. Ulgumine, kohisemine, vahest pigem sisisemine, trummeldamine väljas. Kogu kompott kõikidest müra hulka kuuluvatest helidest!
Riideid olin vahetanud hommikuks vist kolm-neli korda, ühe kuiva komplekti olin just selga saanud, kui autopiloot hakkas piiksuma – “current limit”. Tähendab, ta loobub ülekoormuse tõttu roolimast ja laev keerab sinna kuhu loodus sunnib.
Hüppasin kajutist otse rooli ja sain kohe ka vannitäie veega tabamuse! Üleni tilkuv märg!
Käed on tormi algusest peale märjad. Ilma kinnasteta olla ei julge. Kui mõnda otsa (nööri) on vaja sikutada, siis kogu jõuga ja vaid kinnas seda ligunenud nahka kaitsebki. Samas leotab märg kinnas ise veelgi.
Tegemist on soolase veega. Pole üldse selline nagu kodus. Ma olen ise üleni soolane. Kõrva tagant tõmbasin näpuotsatäie päris soolakristalle – täpselt minu maitse järgi oleks sellest kogusest jagunud keedumuna ampsule!
Soolaveesed riided (ka juuksed!) ei kuiva ära. Need jäävad… Ma ei teagi, nagu rasvaseks. Kajuti põrand on samamoodi juskui rasvane.
Väga suurt tähelepanu nõuab sellel, kõikjal libedal, pinnal enese asendi kontrolli all hoidmine. Meri või tuul liigutab tuntavate jõnksudega laeva. Tunne on selline, nagu Rodeo härja atraktsioonil (mingi lingi näiteks leidsin). Aga reegleid pole – kui ma kukun, siis pulli keegi välja ei lülita. Mul on muidugi samuti kõik lubatud. Hoia ennast kinni käte, küünte või hammastega. Laev on väga tugevas kreenis: 30-45 kraadi. Kogu aeg on tunne, nagu kooliajal kehalise tunnis rippudes turnikatel liikumas.
Kajuti uks, eriti selle pealne luuk (suletud ka sees sooja hoidmiseks), peavad kogu aeg kinni olema (mul on sprayhood kokku pandud, sest muidu on nähtavus piiratud). Kui laine üle käib, lendaks ämbritäis vett kohe sisse. Isegi ukse kinni-lahti tegemine-fikseerimine ajab lõpuks vihale!
Ilmselgelt läheb ka kõht tühjaks. Patoonidele lisaks proovisin topsist jogurtit lusikaga suhu saada – jogurtit oli täis nägu ja käed ja kraanikauss.
Meeletu niiskus on kajutis. Võtan kasutamata riided ja tunnen, et need pole vett saanud, aga nad on niisked.
Sellist võimalust – nonii ma kella üheni arvestasin… ma nüüd võtan pausi. Pole olemas!
Ise lubasite, et tuul on kolmest päeval, üheni öösel – seda pole, see oli prognoos!!
Ühe ajal näiteks vilistaski välja ühe maksimumidest – 18 m/s.
Maha pole minna kuskile, pooleli jätta ei saa. Tuleb vastu pidada ja ennast ning laeva hoida!
Mul on tunne, et õnnestus. Kõik jäi terveks! Vinge kogemus mulle!
Ma ei lootnudki, et sellel reisil mind kindlasti torm ei taba.
Aga et ma sellele enam-vähem teadlikult sülle jooksen…
Järgmine jutt tuleb juba paaalju rõõmsam 🙂
Estonia