Mu julla tänapäevase ookeanipaadi ning ajaloolise ookeanikatamaraani-laadse veesõiduki vahel
Esmaspäev, 19.jaanuar 2026, kell Saalomoni saartel 16:00 (05:00 UTC, Eestis 07:00).
Saalomoni saarte, Guadalcanal saare, Honiara linna Point Cruz jahtklubi ees ankrul – kokku sõidetud 1413 miili.
Terve nädalavahetuse kallas sadada.
Lisaks tuli pühapäeval nii tugev ummiklainetus ookeanilt, et ma ei saanudki jahtklubi rannale oma kummikaga. Kõrval asuva hotelli juures oli laine veidi leebem – käisin sealt maal.
Kõik ettevalmistused edasi liikumiseks sain tehtud, ilmaennustus näitab endiselt võimalust esmaspäeva õhtust alates teekonna jätkamiseks.
Mul on nõrkus masinajäätise vastu! 😎
Eriti võõrastel maadel. Kui mujalt ei saa, siis tavaliselt on seda ikka McDonalds’is.
Hakkasin meenutama ja ei mäleta, et oleksin viimastel saartel – seda üle maailma levinud kiirtoiduketti kohanud!
Siin oli väga sarnase asutuse nimi Baker Burger.
Esmaspäeva hommikul leidsin peale mõnele valele uksele koputamist ka õige koha, et Saalomoni saartelt lahkumiseks vajalikud paberid vormistada ning passi tempel saada.
Esiti pidi õige ametnik tunni aja pärast – kell 10 kohale jõudma, siis kell 11…
Kasutasin vahepealset aega õlle ja kanistritega (esimese pildi peal “katamaraani pontoonil”, ümberringi veel kohutavalt palju prügi!) magevee laeva transportimiseks.
Enam-vähem pool kaksteist saingi lõpuks kokku tollimehega, kellega koos immigratsiooni kontorisse läksime – mingi hoone sadamas, kus tuli treppidest umbes kuuendale korrusele jõuda, läbi õue õige ukseni jõuda ja 5-6 paberit täita.
Ühe laua taga istus sama naisterahvas, kes mulle e-kirja oli saatnud, et esimesena Nendo saart külastaksin! 🙂
Ma ei peagi paar päeva lisaks loode suunas purjetama, et sealsel saarel end riigist välja vormistada!!
Sedasi mulle esialgu selgeks tehti – muid võimalusi polevat!
Paapua Uus-Guinea e-viisa vormistasin eile netis ära, nüüd julla kokku, ankur üles ja umbes 5 päeva pärast võiksin jõuda linna Alotau!
Estonia