Alotau linn, Paapua Uus-Guinea

Avaleht > Blogi

Raske on pildile saada mägede või lainete suurust, nõnda on see ka tormiga – siin sajab ja tormab!

Pühapäev, 25.jaanuar 2026, kell Paapua Uus-Guinea’s 17:00 (07:00 UTC, Eestis 09:00).
Paapua Uus-Guinea, Alotau linna ees ankrul – sõidetud Honiara’st 575 nm, 127 tundi (veidi üle 5 ööpäeva), kokku 1990 miili.

Ka ööd on raske pildile saada, vaade roolist vööri poole – plotteri ekraan ja kajutis põlev valgustus on kõige paremini eristatavad

Ilmaprognoos lubas ülesõidu keskpaika kõvemat tuult, aga enne selleni jõudmist suri mootor välja!! 😲
Mingi aja pärast uuesti ja siis ei tahtnud juhtplokk enam pilti ette võtta.
Olin selle juba ühel korral lahti kangutanud (probleemiks mitte toimiv sureti nupp) – see on kokku liimitud.
Leidsingi seest vett ja väääikese augu kummikattes (võimalik, et sureti nupu kunagisest närvilisest mudimisest!). Ega muud lahendust pole – puhtaks, trükkplaat õliseks ja ohtralt Sika-t ning kokku!

Mootori juhtplokk on Sika-ga kokku mäkerdatud ja valmis kokku panemiseks

Järgmise väsijana vajas õngerulli “kärr” remonti!
Kui see märku ei anna, ega siis tähele ei pane ka, et pool tühjaks on kerinud ja võib-olla juba pooleks ka!
Remondi järgseks “tasuks” – 2 pisikest tuuni! Mulle üheks söögikorraks oli nendest küllalt!! 😊

Umbes kilost tuuni oli keegi paar korda ampsanud, enne kui ma jõudsin ta pardale tõmmata!
Ma ei teadnudki, et ookeanist niii väikseid (võib-olla pool kilo…) tuunikalu ka on võimalik püüda! 😆😆😆

Öösel tuli äikesetorm!!
Mitte ainult vantides ei vilistanud, vaid ka reelingutes ulgus!!!
Vist on isegi hea, et mu tuuleanduri kiirusemõõtja ei toimi (nurka näitab).
Tunnetuslikult ja ennustuse järgi ju umbes 20 m/s oli.
Päeva pidas vahet ja siis tuli koos tumeda vihmapilvega sama või veidi hullem, seekord ilma äikeseta!

Kaubalaev Paapua Uus-Guinea saarte vahel – esimene laev sel etapil! (tegelikult Vanuatu’st umbes 200 miili kaugusel oli ühel öösel ka AIS-i ekraanil korraks üks)
Ja tund aega hiljem veel üks – pilgeni konteinereid täis

Sõidu viimane osa oli tuulevaikuses ja see sobis mulle – olin üsna läbi tuuseldatud!
Alotau linnas kõndisin pühapäeval, kui enamus asutusi oli suletud ning kohalikku telefonikaarti pea võimatu saada.
Lõpuks mingist kioskist selle siiski sain – nii oli selle linnakese funktsioon end minu jaoks “ammendanud”!
Naaatukene on tegemist arenenuma kandiga (arvestades, et pole pealinn ja sellest ka üsna kaugel), kui Saalomoni saarte väiksemad kohad. Näiteks toimis paljudes kohtades kaardimakse.
Tänaval võis näha prügikaste, ent ümberringi vedeles rämpsu siiski silmatorkavalt palju.

Hilja ankrul ja kummikas trosslukuga aia küljes kinni
Mälestusmärk – kellele teisele kui II maailmasõja lahingutes Milne Bay eest langenuile.
Ma pole irooniline – sattusin alles mõned aastad tagasi lugema Vaikse ookeani saartel (tuntud on vaid Pearl Harbour) toimunud veristest lahingutest ning hukkunute ja kaotatud tehnika numbritest. Lihtsalt sõnu pole… 😢 Keda huvitab, loeb ise või on juba lugenud.
Sadam ja selle esine väljak
Kassajärjekorras – jälle üks selline pood, kust saab lisaks toidule osta peaaegu ka kõike muud

Pärastlõunaks keeras tuul sellisesse suunda, et hakkas laeva tuntavalt ning ebamugavalt loksutama.
Ennustus järgmisteks päevadeks (mul on vaja umbes kahte) “põhimõtteliselt” 🙄 lubab pealinn Port Moresby’sse sõita.
Tutvunud kaartidega – rannikut mööda liikudes peaks saama minna vajadusel mõnda lahesoppi peitu.
Nagu varemgi siia tuulekaartidest pilte olen pannud – suund on mulle vastu ja mitte vähese tugevusega!
Peale Port Moresby’t on endiselt väääga suur küsimärk edasise osas!
Torrese väina läbimine praeguste tuultega (detsembri algusest olen silma peal hoidnud) pole purjepaadiga võimalik!!!

Esmalt võiks jõuda Paapua Uus-Guinea pealinna ja küllap kohalikud juba siinseid ilmaolusid või sobivaid aegu teavad! 🙂

Saa teavitusi, kui Hilja postitab