Kohaliku kooli personaliga külapoe uksel, vormides on õpetajad
Esmaspäev, 09.märts 2026, kell Kesk-Indoneesia’s 18:00 (10:00 UTC, Eestis 12:00).
Indoneesia, Timori saar, Bokin’i küla lähedal ankrul – sõidetud Betano’st 75 nm, 19 tundi, kokku 3748 miili.
Jõudsin Indoneesia vetesse pimedas – kaarti uurides leidsin rannikul sopikese, kus oleks arvatavasti hea ankrus olla ja rahulikult terve öö magada.
Läksingi ning uni oli hea! 🙂
Järgmisel hommikul liikusin edasi ja enne lõunat hakkasid eespool paistma tumedad pilved.
Ennustuse järgi pidigi tuul tugevnema.
Aga et lausa tormiks, seda ma poleks uskunud!
Kaardilt võtsin sihtkohaks kümnekonna miili kaugusel asuva neeme taguse koha – lootusega, et seal on laine ning tuul leebemad ja saan ankrul olles hullu ilma mööda lasta.
Nii kõrgeid laineid olen varem vist ikka näinud, ent viimase paari kuu jooksul küll mitte!
Leitud koht asus kõrge mäenuki taga, seega varjas tuult hästi!
Laineloks oli tuntav, aga olen hullemates oludes ankrus olnud.
Et lähedal paistis olevat küla, siis pumpasin kummika täis ja läksin kaldale.
Kuskilt võpsikust tuli välja 4-5 meest-poissi.
Jutust sain aru, et nende rollerid on lähedal – nad viiksid mu poe juurde.
Kuna kõik rääkisid vaid kohalikku keelt, siis kutsuti minuga suhtlemiseks kohaliku kooli inglise keele õpetaja!
Kui uurisin, kas kusagil mõni söögikoht on – ütles kaupluse peremees, et olen oodatud tema juurde õhtusöögile! Ka õpetaja, et juttu tõlkida!
Pilkases pimeduses viis külalislahke kaupmees mu autoga randa, kust õnnestus kummikaga ilma viperusteta purjekale jõuda.
Ilmaprognoosi järgi ei leebu tuul enne homset õhtut – edasi ma ei kiirusta ja leppisime kokku, et tulen ka järgmisel päeval külasse.
Hommikul külastas poodi sama inglise keele õpetaja, seekord olid kaasas ka kolleegid.
Nemadki tahtsid võõramaalasega kokku saada!
Nad soovisid, et enne koolipäeva lõppu laste ette astuksin ja mõne sõna ütleks – innustamaks neid keeli õppima.
Mis mul ikka selle vastu olla saaks! 😊
Peale lõunat olin valmis edasi liikumiseks – täiendanud toiduvaru ja ostnud lisaks mõned pudelid joogivett.
Seekord tegin n-ö lainete lugemisel vea ja lendasin kummikaga tagurpidi!
Teisel katsel jõudsin murduvatest lainetest kaugemale merele ja nagu hiljem selgus oli selleks hetkeks kummika mootori süüteküünla eluvaim kustunud!
Ükskõik mis variante ma käivitamiseks ei katsetanud – ühtegi “lubamise” märki ei olnud!
Aerutada veevoolule vastu, laeva poole – ei jaksanud.
Laine kandis mu eemale randa!
Rannal viga otsides – avastasin, et ka mootoriõli on veega segamini.
Võtsin mootori kaasa ja kõndisin tuttava kaupluse juurde.
Peremees tegi mulle oma garaažiukse lahti ja andis vajalikud tööriistad.
Õnneks olid poes olemas nii õli kui uus süüteküünal!
Võin öelda, et olen selle küla ja mind võõrustanud pererahva väga külalislahkest vastuvõtust lausa vaimustuses!
Üks poe juures tegutsev mees viis mu rolleriga randa ja kolmandal korral merele minek õnnestus.
Nüüd edasi Kupang’i poole.
Estonia