Timor Leste, Eesti keeles ka Ida-Timor, on mägine
Teisipäev, 03.märts 2026, kell Ida-Indoneesia’s 14:00 (05:00 UTC, Eestis 07:00).
Timor Leste (Ida-Timor), Lore külakese lähedal ankrul – sõidetud Croker’i saarelt 404 nm, Neljapäevasaarelt täpselt 1000 miili!! 115 tundi (peaaegu 5 ööpäeva), kokku 3592 miili.
Siia tuleb üks paras hala… 😢
Keda selline žanr vähe köidab, peab allapoole kerima! 😆
Väga raske sõit oli!
Esimestel öödel-päevadel võitlesin vastassuunaliste hoovuste, lainete ning tuulega.
Eriti jõuliselt vähendas kiirust esimene.
Kõvemad tuuled tulid koos vihmaga ja mõnedele lõikudel ei jäänud edasi liikumiseks üle muud kui krüssata (sik-sakitada).
Poolel teel olin peaaegu loobumas ja juba Darwin’i suunda keeramas!
Just selle päeva hommikul miskil põhjusel laine veidi leebus ja sain edasi liikumise kiiruse paremaks.
See andis lootust, et kaasas olevast kütusest jagub ning jõuan Timor’i saare ette “lubatud” nõrgema tuulega alasse.
Ka Darwin’isse jõudmiseks oleks mul kaks ööpäeva kulunud.
Selleks ajaks oleks seal kohal juba kõva vastutuul, lisaks sealsete saarte vahel tugevate hoovuste läbimine nendes tingimustes.
Kehva kiiruse tõttu kulus kütust arvatust enam ning lähima kohani saarel jõudes oli paagis alles veel 3 liitrit.
Kõik kanistrid olid juba tühjad!
Edasi liikumiseks pidin saama kindlasti diislit juurde.
Üsna tugevas lainetuses sain ankru pidama 15-meetri sügavuses vees.
Kummikaga maale saamine selles lainetuses oli paras väljakutse, kuid õnnestus!
Sain jalutada mööda metsarada umbes kilomeetri, kui jõudsin metsateele ja märkasin autorehvi jälgi – siin peab siis ka kütust olema!
Veel kilomeeter ja tundsin lõkkesuitsu haisu – inimesed!
Nende käest sain teada, et diislit peaks leiduma külas, kuhu jõudmiseks pean edasi minema.
Kokku vist 5 kilomeetrit ja jõudsingi mingisuguse “hoonete kompleksini”, kus töötas kümmekond meest.
Nendest üks veoautojuhina – Alexander. Ütles, et aitab mind kütuse hankimisel.
Kohale jõudes selgus, et saaksin 30 liitrit kütust – mõistagi võtsin kõik!
Pakkusin maksmiseks USA dollareid, mis rõõmuga vastu võeti ja anti isegi kohalikke münte vahetusrahana tagasi.
Selgus, et siin kehtibki “roheline” raha!! Vaid mündid on kohalikud, kuid dollari vääringuga.
Mul kodutöö tegemata!
Viimase osa teekonnast kummipaadini läbisime mootorrattal sedasi, et Alexandri dressipluusi all paagi peal on 2 viieliitrist ja minul taga istudes mõlemas käes kümneliitrine kanister.
Kohale jõudes valasime kütuse minu kanistritesse ning järjekordset närvikõdi pakkuvat lainete vahelist hetke ära kasutades, põristasin purjeka poole.
Ankru kätte saamine osutus üsna vaevaliseks, olin ketti välja andnud umbes 45 meetrit ja 15 meetri sügavusele langedes koguneb kilogramme mida käsitsi sikutada üsna arvestatavalt!
Veidi rohkem kui päevateekonna kaugusel on linn Suai.
Võtan suuna sinna.
Estonia