Panin Hilja esialgu sellise suure mooring-poi peale
Neljapäev, 05.märts 2026, kell Ida-Indoneesia’s 10:00 (01:00 UTC, Eestis 03:00).
Timor Leste, Betano küla lähedal ankrul – sõidetud Lore’st 81 nm, 20 tundi, kokku 3666 miili.
Tuul vastu, hoovus ka, kütust kulub ja kuidagi ei vea 30-liitriga Suai linnani välja.
Leian kaardilt asula Betano ning võtan suuna sellele.
Lainetus tugev, tuul ka nii tugev, et tuulegeneraator näitab esimest korda 12 ampri tugevuse voolu tootmist!
Arvasin, et suurte laevade jaoks küla ette pandud mooring-poil olemine on sellises möllus kindlaim lahendus, kuid hoovuse ja tuule keerutamiste tulemusena käis ühel hetkel Hilja poord vastu suurt “tünni”!! 😢
Sel hetkel kõikus laev nii tugevalt, et eelmisel päeval märgatud katkised kiud vasaku (parandanud olen seni parempoolset) parduuni ülemisel trossil andsid lõplikult plaksuga järele!
Läksin ankrule, paaki jäi 2 liitrit kütust.
Rannikut silmitsedes ei suutnud ma kuidagi leida kohta, kus lained veidikenegi vaiksemalt rannale paiskuks.
Lõpuks otsustasin, et maale pean saama ja tundus olevat ühel kohal vist mingi ojakese suue ning sinna suundun.
Sidusin jullas kõik kaasa võetud asjad kinni, telefon ja rahakott seljakotis veel eraldi kilekotis.
Ent kõige kriitilisemal hetkel suri mootor välja ning tagant tulev laine keeras kummipaadi nagu vannipardi tagurpidi ja jäin selle alla!
Ujusin paati järgi vedades kaldale ja avastasin, et ainukesena kinni sidumata viimasest poolikust aerust olin nüüd ilma jäänud.
Et kedagi läheduses ei paistnud – väänasin riietest võimalikult palju vett välja, paadi sidusin kaldal asuva puu külge kinni ning suundusin küla poole.
Mul oli juurde vaja ka provianti ning joogivett.
Telefoni sim-kaardi saamine osutus lihtsamaks, kui arvasin.
Söögikoha leidmisest poleks ära öelnud.
Öeldi, et need kõik leian teiselt poolt küla.
Tagasi kõndides möödusin sellest kohast, kuhu mu kummikas oli jäänud…. Aga nägin seda teele üsna lähedal ühe aiaga ümbritsetud maja või baraki juures. Viis-kuus meest sehkendasid selle kõrval ja parasjagu jõudis sinna ka tsiklil lapilist vormi kandev tegelane.
Ütlesin, et see on minu paat ja pärisin miks see siia on toodud – ei saanud ühtegi selget vastust.
Kõik andsid käsi n-ö allapoole liigutades mõista “rahunemisest”, kaks tüüpi kes telefoniga räägivad – nemad teavad.
Siis jõudis kohale maastikuvärvi sõjaväe-jeep ja mul paluti/kästi sellesse istuda.
N-ö sõjaveosa asus üsna lähedal, aia tagumisest nurgast nägin ankrus olevat Hilja’t.
Esimeseks suureks probleemiks oli see, et mu pass oli laevas. Sinna ma oma paadiga sellise lainetusega tagasi ei saaks. Näitasin telefonist fotot passist ning rahakotis olevat Eesti juhiluba, aga neile “meeldis” edasi jaurata.
Jutu käigus selgus, et neil (tuleb välja et need on hoopis mereväelased) on siin kaks kiirpaati.
Leppisime kokku, et viivad mu laeva ja toon dokumendid ära.
Rannal selgus, et parasjagu on mõõna miinimum ja paljastunud kaljuserv.
See tegi veele mineku ja sealt tagasi saamise ohtlikuks ning otsustati, et proovime uuesti hommikuse tõusuvee ajal.
Tagasi kordonisse jõudes teatas politseinike seltskond, et nad võtavad mu Same nimelisse piirkonna keskusesse kaasa!
Protestisin ja selgitasin, et ei ole nõus laeva omapead jätma tugeva tuule ja lainetuse keskele.
Ametnikud väitsid, et keskuses on “mai commandir” kes soovib samuti minu selgitusi kuulata.
Mina olin nende kõnepruugis (mu poole pöörduti) “mai frend”.
Kaardilt nägin, et vahemaa on umbes 30-40 km. Ent mägiteed ning vaevalt need kvaliteediga hiilgavad.
Üle tunni aja loksusin nendega Same’sse.
Käisime läbi poest – ostsin vett, Coca-Cola’t ja õlut.
Siis söögikohast, kust kahe dollari eest miski kalaga riisitoidu.
Lõpuks jõudsime jaoskonda, kus passis välisukse kõrval n-ö kordnik.
See pani mu andmed kaustikusse kirja.
Minu küsimusele, et kus see “commandir” on, sain umbmäärase vastuse – “veri bisi”.
Mind transportinud ametnikud lahkusid ja žurnaali sissekannetega ühele poole saanud tegelane näitas mulle tualetti. Elektriühendus on rikkis, aga koridorist veidi valgust siia paistab…
Käsi saan pesta kõrvalruumis, mis on kottpime ja vee voolamiseks tõmbas ta toru eest ära kilekotist keeratud punni. Kui tund aega hiljem kalaseid käsi pesema läksin oli mõlema ruumi põrand ühtlase viiesentimeetrise veekihiga kaetud… Minu info peale pandi kilekotist punn jälle torule ette.
Sõin õhtusööki, jõin õlut ja ootasin, et suur ülemus minu jaoks lõpuks aega leiaks.
Kell oli saamas 12 – vaevalt et keegi enam tuleb ja uurisin kuhu ma magama lähen kui ööseks siia jään.
“Valvur” näitas mulle koridori lõpus mingi kabineti põrandal olevat kiletatud madratsit!
Minu küsimusele lina, teki, padja, duši, hambapesu kohta sain vastuseks naeratuse taustal NO!!
Olen Eesti (ja Euroopa) vaba kodanik, kellele pole mitte ühtegi ametlikku etteheidet tehtud!
Võin viisavabalt (piirilt saades) siin olla 90 päeva ja Timor Leste veebilehe andmetel mingi veel leebem variant 30 päeva.
Saatsin 20 päeva tagasi neile täidetud “vormi” teatega, et plaanin nende riiki külastada.
Lisaks sellele vastan “tingimustele” emergency-stop põhjendustega!
Google Maps näitas siinsamas kõrval hotelli. Ütlesin, et lähen sinna!
Küsisin, et mis teed, kui ma väravast välja lähen – tulistad mind??
jätkub…
Estonia