Lõpp hea, kõik hea – aga mulle jäi pigem tsirkusekaru tunne, kellega oli vahva aega sisustada
Reede, 06.märts 2026, kell Ida-Indoneesia’s 18:00 (09:00 UTC, Eestis 11:00).
Timor Leste, Betano küla lähedal ankrul.
… jätkub eelmises postituses pooleli jäänud jutt
“Valvur” kohkus, ütles et muidugi ta ei tulista ning hakkas kahe telefoniga helistama, ise samal ajal hädaldades, et kõik ju magavad.
Poole tunniga sai ta kellegagi jutule ja minu peale käimisel – suundusime hotelli poole.
See osutus suletud olevaks.
Järgmiseni oli umbes poolteist kilomeetrit.
Olin valmis jalutama, aga ta võttis politsei hoovi pealt auto ning sõitsime kohale.
Hiinlasest hotellipidaja ütles, et 20 dollari eest on tuba olemas.
Järgmisel hommikul soovis üks “commandir” et oma nime, aadressi, passi numbri ja e-mail’i aadressi tema jaoks paberile kirjutaksin ja vist siis selle ülemus püüdis mulle seletada, kui väga nad kõik hoolivad minu turvalisusest!
Ütlesin, et kui see on kõik – siis võiks hakata liikuma rannikule, sest tõusu maksimum on juba käes.
Kogu selle jama taustal sain tasuta kohalike oludega tutvuda ja autoaknast ümbrust vaadata.
Hilja juurde jõudes kargas, vaatamata minu protestidele, kohe pardale 7-8 tüüpi, kellest mõned polnud mundriteski ja mul polegi aimu, kes need sellised olid. Peaaegu kõik filmisid lakkamatult telefonidega kõike.
Kaks tegelast trügis kajutisse.
Tahtsin riided ära vahetada ja karjusin neile, et kas neil on suur soov sedagi filmida!!
Haarasin dokumendid ja käsutasin kõik pardalt kummipaati!
Peale passi üle vaatamist ja erinevate viisatemplite pildistamist, teatati mulle et umbes lõunaks jõuavad siia migratsiooni ametnikud pealinnast, kes on juba siiapoole teel.
Istugu ma nende varjualuses ja “just relax” 👿
Üle tee asuvasse poodi ja rannale laeva vaatama minnes, haakis vaikides üks mereväelane mulle kohe sappa.
Lõunast sai pealelõuna ja lõpuks enne viite saabusid erinevad mundrikandjad.
Pikema jutu rääkis kohalik politseipealik. Kuna kogu vestlus käis nende keeles, siis vaid aimasin millest räägitakse.
Sellest sain aru, et ta loetles isegi need asjad ette, mis ma eile õhtul poest ostsin.
Peale minu selgitusi ütles vanim, arvatavasti kõige tähtsam, migratsiooniametnik et EU kodanikel on viisa saamine väga lihtne.
Seda saab ainult pealinn Dili’s (siit umbes 4 tundi autosõitu, sest mägiteed ja vilets seisukord ei võimalda 140 km kiiremini läbida).
Minu puhul vormistaksid nad peatuse emergency-stop, aga sel juhul võin siin liikuda vajadusel ainult mereväe või politsei saatel.
Pakkusid mitu korda, et tulgu ma nendega koos pealinna ja peale templit passis tuleksin tagasi (näiteks rendiautoga).
Tänasin pakkumise eest.
Arvan, et mulle selleks korraks selle maaga tutvumisest piisab.
Nüüd oli kõigil tuju hea ja taheti teha pilte ühiselt ning eraldi.
Kõige lõpuks tehti rivistus ja langetati väeosa lipuvardas olnud riigilipp!
Nii pealinna kui kohalikud ülemused uurisid, missugust abi mul vaja oleks.
Olid valmis mu jälle Same’sse poodi viima! 😆
Saan siit poest ka need asjad, mida paaripäevaseks ülesõiduks vajan.
200 liitrit diiselkütet võiks nad siia organiseerida ja “kiirpaadiga” Hilja pardale tuua.
Leppisime kokku kütuse veo järgmiseks hommikuks.
Hommikul avastasin rannal tõusu ajal vee alla jääva riff’i taga koha, kust saaksin tõusu-mõõna keskel oma kummikaga murdlainest mööda ning merele.
Kütus pidi toodama kohalike kanistritega – siis polnud mul enda omadega vaja maale tulla ja ütlesin, et ootan Hilja pardal.
Kummika “hoiukohas” passis mitu meest ja kuna nemad olid selle mere äärest ära tassinud, siis ütlesin et viigu nüüd sinna tagasi ka!
Keegi vastu ei vaielnud.
Oli oht, et bensiinipaagis on ka vett. Proovides mootor käivitus, kuid turtsus.
Ega mul valikuid väga polnud. Ehk veab välja!
Riff’i tagant sain välja ja mootor seiskus!!
Toorega mängides ja gaasi kord andes, siis maha keerates puterdades lõpuks Hilja’ni jõudsin!
Umbes tunni pärast oli “speedboat” rannal ja kanistrid jõudsid minuni.
Kümne- ja kahekümneviieliitrised. Kõigis on näha, et kütet on vähem kui n-ö nominaal!
Lasin ühe kahekümneviiese oma kanistrisse, millele on märgitud 20 liitri piir – 1…maksimaalselt 2 liitrit üle selle joone!!
Kuna esimese korraga toodi “90” liitrit, siis läksin teist korda toomiseks maale kaasa.
Ei hakka siia kirjutama neid jaburaid selgitusi kütuse müüja poolt.
Ta oligi arvestanud, et saadab mulle ühe korraga 4x”10″ ja 2x”25″.
Selgitasin, et see oleks ju 90+90 ja kui kõigis on vähem sees, siis 200-st jääb päris palju puudu!
Olin niigi nõusse jäänud kõrgema hinnaga, kui tanklas ja nüüd veel selline nöörimine lisaks!
Pika vaidlemise peale ja eilseid suurejoonelisi lubadusi meelde tuletades mereväe “commandir’ile”, sain “kütuseärikaga” kaubale. Lisaks toob ühe kümnese kanistri juurde.
Olime kõik rannal paadiga valmis laineisse sööstma, kui mu pilk jäi paadis olevatele kanistritele…
Kus see viies kümneliitrine on?
Kütusemüüja abiline oli sellega vaikselt auto poole minema hakanud, samal ajal kui mereväelased teised paati tassisid!
Karjumise peale tuli nüüd lönta-lönta paadi juurde!!
Kas saab veel juhtuda! Saab!
Tekkis hea hetk lainete vahele ja röökides go-go-go kõik-see-mees paadiga mere poole!
Hüppasin paati ja nägin silmanurgast, kuidas enamus meeskonnast miskipärast koperdas või kukkus ning paati jõudis meid ainult 5 (mitte ühtegi mereväelast)!
Oodata polnud midagi – aerudega kaldast kaugemale, tõmbasime ühe mehega mootori käima ja juhtisin paadi Hilja poordi.
Peale kütuse ringi valamist jõudsid 4 meest kenasti kaldale!
Ankur tuli üles üllatavalt lihtsalt, oli peaaegu tuulevaikus. Samas laine rullas nagu meeletu!
Indoneesia viisa on vormistatud, järgmine peatus loodetavasti Kupang.
Estonia