Indoneesia kala- või kaubalaev, pikkust umbes 25 meetrit
Kolmapäev, 25.veebruar 2026, kell Austraalia’s 21:00 (11:30 UTC, Eestis 13:30).
Austraalia, Croker’i saare idaküljel – sõidetud Neljapäevasaarelt 590 nm, 152 tundi (umbes 6 ööpäeva), kokku 3182 miili.
Enne lahkumist Neljapäevasaarelt, käisin läbi piirikontrolli kontorist, kust peale mõne blanketi täitmist – sain kaasa järgmise sihtkoha tollile esitamiseks vajaliku paberi.
Ärasõidu olin ajastanud hetkele, mil hoovus keeras end mulle soodsasse suunda.
Teistpidi oleksin seisnud paigal!
Nüüd kihutasin 8 sõlmega lääne poole, kusjuures vee suhtes kiiruseks vaid 3 sõlme!
Tagantjärgi kokku võttes ilmaolusid – kogu aja oli ilm pigem rahulik, nõrga või olematu tuulega.
Arvestades pilte siinsetest tugevatest (vastu)tuultest, mida ka oma juttudes olen maininud, siis olin selliste tingimustega rahul.
Mootorile tähendas see lakkamatut tööd, ent praegusel aastaajal siinset merd teisiti läbida ei saa!
Kuna ilm oli rahulik, siis jätsin laeva seisma ning ujudes umbes tunni jooksul kraapisin põhja alla kogunenud elu.
Tahtsin väga kuskilt veidigi kiirust juurde võita.
See on raske, sest lisaks vastu liikuvale õhule, olin ka keerutavate hoovuste vahel – mingil hetkel tundsin tuge, ent enamuse ajast mõjusid need takistusena.
Teisel ööl sisenesin Indoneesia territoriaalvetesse.
Ütleksin, et vaatepilt oli sürreaalne – justkui tervelt silmapiirilt oleks paistnud linna tuled!
Olgugi, et lähima maani umbes üle 100 miili.
Esimest ööd taevas siranud noorkuu valgus kahvatus kalalaevade (vist kalmaaripüügi) võimsate tulede ees!
Hommikuks olin sellest “labürindist” suutnud läbi laveerida.
Lõunaks jõudsin kalavõrkude “piirkonda”… 😕
See polnud enam sürreaalne, vaid ajuvaba!!
Põhimõtteliselt oli meri kinni pandud – iga nelja miili tagant kalavõrk, millest ma üle ei saanud.
Jäi mulje, et eesmärgiks on meri tühjaks püüda – nii ei ole ju mitte ühelgi tegelasel pääsu, ka mitte delfiinidel või kilpkonnadel!
Keerasin vööri Austraalia poole, loodetavasti on seal vesi vaba!
Mul on vaja otsida rahuliku veega kohta masti minemiseks ja ka kütust juurde – segastel asjaoludel 🙄 on katkenud Port Moresby’s lapitud parempoolne parduun!
Aeg-ajalt julgesin kasutada osa purjest, et nõrka tuult mootorile lisaks püüda ja laeva lainetuses stabiilsemana hoida.
Päevateekondadena tegin “rekordeid” lühimate osas – nii aeglaselt pole varem edasi liikunud!
Mootori suretasin välja vaid ühel korral, kui õlivahetust enam edasi lükata ei kannatanud.
Neljandal ööl lendas üsna madalalt üle lennuk, mis võttis minuga raadio teel ühendust – Austraalia piirivalve.
Kust tulen, kuhu lähen jne.
Ütlesin, et vajan emergency-peatust ja küsisin kas võin seda teha Croker’i saare juures.
Järgmisel päeval ning öösel tegi lennuk veel ülelennud ja sideseansid.
Aga nagu juba jutu alguses mainisin, siis ma ei kurda – siit polnud hetkel võimalik teistmoodi läbi saada.
Oleksin pidanud niikuinii Austraalia poole hakkama suunda hoidma, sest tuul ei lubanud otse Timor Leste poole purjetada – siiagi liikusin vastu- ja tihttuule piiril.
Paari tunni pärast jõuan Minjilang asula lähedal asuvasse Mission nimelisse lahekesse.
On õhtu ja pime – ankur vette ja magama. Hommik on õhtust targem 🙂
Estonia