Mõni päev enne aasta täitumist Panamasse jõudmisest – liigub Hilja taas vee poole
Neljapäev, 18.aprill 2024, kell Panamas 12:40 (17:40 UTC, Eestis 20:40), Panama – Colon’i lähedal Shelter Bay Marina.
Kuna laeva põhi oli üsna puhas peale survepesu, siis tuli ainult mõnes kohas veidi mürkvärvile parandusi teha. Väljas kannatas põhjamaalasel ennast liigutada vaid päikese tõusul kella kuuest üheksani ning õhtul viiest kaheksani.
Öösel on pilkaselt pime ning päeval tapab kuumus.
Muul ajal koristasin ja kohendasin laeva seestpoolt.
Külmik on soojas kliimas elulise tähtsusega – mitte ainult külma õlle saamiseks, vaid enamus toiduainetest ei kipu 36-kraadises kuumuses kuigi kaua vastu pidama.
Isegi kanamuna on pannile lüües imelikult vedel – kuigi võiks säilida tubasel temperatuuril, panin igaks juhuks külmkappi. Muidu jooksevad varsti mul siin tibud ringi 😆
Ega ma ei tea kuidas Bavaria külmkappe paigaldab – kas tehakse vahet missugusesse kliimasse seilama suundutakse. Minu omal tundub kuidagi väga kinnises põrandaaluses kambris jahuti asuvat.
Selleks, et vee poolt jahutatava laeva põhja alt sinna õhk paremini liiguks – puurisin mõned avad lisaventilaatorile ning soojenenud õhu eemaldumiseks pliidi all asuva plaadi sisse.
Et paigaldada Eestist kaasa võetud uued vahevandid (parempoolne näitas ju katkemise märke), seisu ajaks alla võetud tuuleandur ja windex (samuti tahtsin ära vahetada mastis oleva pirni) – tuli mul kuidagi masti tippu saada.
Tegin sellest juttu uute naabritega Taanist ning nad olid nõus – külmad õlled minu poolt! 😎
Shelter Bay oli varem ameeriklaste baas (kellel huvi, leiab ise selle kohta info, mis nad siin tegid ja mis sõda 1989-1990 vanema Bush’i ajal siin pidasid), kuid nüüd asub siin mingi osa Panama armeest.
Seega on umbes 4-5 km enne sadamat kontrollpost automaatrelvis sõjaväelastega, kellele tuleb selgitada oma sõidu eesmärki. Laeva omanikuna on tunne kindlam, kui päris igaüht ligi ei lasta 👍.
Nagu pildilt näha – on siinne tee väga heas korras, erinevalt enamusest muust riigist.
Seetõttu oli alati, kui valgel ajal sõitsin – vähemalt paar-kolmkümmend jalgratturit seda nautimas.
Veel viimased ettevalmistused kuival maal: masina (mootori) massi lüliti sisse, VHF-raadio käima, sügavuse/kiiruse/merevee-temperatuuri andur paika… Imelik hall kriips on selle korpuse peal…
Aga praegu on kiire, kui pärast aega on siis vaatan…
Krt! Vendrid ja otsad olin ära unustanud!
Õnneks on kõik rahumeelsed ja lasevad mul toimetada.
Masin käib, laev liigub! Sadamakapten Juanjo ise teatab mulle kaikoha ning võtab ka otsad vastu!
Nagu mingi vahefiniši oleks võtnud! Mõnus on lõpuks istuda ja külm õlu avada!
Järgmiseks peaks agendile teatama, et olen vees ning arvestagu minuga kanali järjekorras.
Vaatan veel korra (kraana otsas juba vaatasin, aga nüüd on tund möödas) kõik kingstonid (laevakerest läbiviigud) üle, lasen merevee pumbal töötada – kõik paistab toimivat!
Vöörikajuti sahtel tuleb paika panna, sest on eemaldatud Triducer (sügavus/kiirus/vee-temperatuur) anduri paigaldamiseks…
Oot, aga miks siin mitu liitrit vett on!!!!
Hüppan kaile, õnneks näen maal kõndivat sadamakaptenit – selgitan kolme sõnaga olukorda, mille peale rabab ta raadio ja hüüab: “Jalla, jalla – velero ILHA nesessita gruua!“
Tõlkes tähendab, et purjekas Hilja vajab kiirelt kraanat!! Hispaania keeles just nõnda Hilja’t hääldatakse!
Nüüd on väga kiire…
Juanjo tuleb koos minuga ja suundume kraana alla…
Jätkub…
Estonia