Kuna turvatud aias asuvas laevas ööbida ei tohi, siis oli minu kohale jõudmise päeval Hilja liigutatud n-ö tööalale
Esmaspäev, 15.aprill 2024, kell Panamas 15:50 (20:50 UTC, Eestis 23:50), Panama – Colon’i lähedal küla nimega Sherman, Shelter Bay Marina
Eesti-Saksamaa-Dominikaan-Panama lend sujus kuni viimase ümberistumiseni. Dominikaani Vabariigi lennujaamas nõuti, et näitaksin Panama’st lahkumise lennukipiletit!
Selgitasin, et lähen ära enese purjekal, millele praegu suundungi. Sadamast saadeti väga operatiivselt 10 minutiga isegi vastav sertifikaat, aga maha ma oma lennust jäin!
Õnneks oli üks kutt teistest abivalmiv ja soovitas mul osta suvaline väljalennu pilet. Kõige soodsam oli Kolumbiasse 95.- dollari eest.
Ja oligi probleem lahendatud! Sama tüüp vahetas mu Panama pileti hilisemale lennule tasuta.
Panama’s on mingi jama rendiauto kindlustustega, mida nad ei näita veebist broneerimisel (see on hinnas, aga polevat piisav ja lisa on kohustuslik, muidu autot ei saa, pole ka abi krediitkaardilt ulmelise deposiidiga) – juba eelmine kord nõuti rohkem, kui ette maksin.
Seekord oli summa mõistlikum, aga tundub et mingid siinse autorendi omapärad.
Pilkases pimeduses pärast 100-kilomeetrist autosõitu laeva jõudes, tundus kõik olevat enam-vähem. Enim rõõmu tegi aku näidik. Mu närakad päikesepaneelid on suutnud akud siiski laetud hoida. Seega sain tarbijad järgi lülitada ja proovingi kuidas akude tervis on.
Siin on ikka väga palav – väljas 33 kraadi ja kajutis pool kraadi vähem. Saaks juba vette, siis jahutaks põhjaalune ehk kajutit ka veidi.
Esimeseks negatiivseks avastuseks on teatud metallide tohutu korrosioon.
FM-raadio (tavaline autoraadio) ümbris on nii tõsiselt roostes, et puru on kukkunud juba navigaatori lauale. Samuti on roostes vöörikajuti sahtli siinid.
Hullem on alles jäänud õlle varudega 😢 – nendest pooled purgid on kas plahvatanud või lihtsalt läbi roostetanud.
See küljekast oli ääreni õllepurke täis. Nüüd katab kasti põhja ära auranud õllest, papijäänustest ja putukatest alles jäänud kõvaks kuivanud löga kiht. Selle peab jälle valgeks leotama ja pesema.
Tundub, et temperatuuri mõjul on ka seni üsna valged olnud vendrid nüüd täiesti kollased (asusid päikese eest täiesti kaitstud keldris-panipaigas).
Esimesel pildil ilutseb Hilja kõrval rendi-Kia, aga on näha ka 23-jalane ookeanipurjekas 😳.
No kuidas teistmoodi nimetada Lõuna-Ameerika idaküljelt – Brasiilia linnast Recife’st siia purjetanud 60-aastaste abielupaari alust. Mees jätkab praegu üksi kanali läbimist ja edasi Vaikse ookeani ületamist.
Räägitakse, et kanali läbimise järjekord on kuni 6 nädalat.
Agendiga peaks saama maksimaalselt paari nädala pärast…
Saan ühe sellise ametimehega homme kokku, eks siis kuulen.
Neljapäevaks on vette tõstmine kokku lepitud.
Estonia