Üle Kariibi mere

Avaleht > Blogi

Kariibi meri ja Kariibi saared ehk suured ning väikesed Antillid
Esmaspäev, 24.aprill 2023, kell Pananma’s 09:30 (14:30 UTC, Eestis 17:30), Panama – Colon’i lähedal, Shelter Bay Marina, sõidetud 1 494 nm (Dominikaani Vabariigist 811 nm, 133 tundi ehk 5 ööpäeva ja 13 tundi).
Eestist, alates Rohukülast läbitud 7 842 nm.

Kaardil on näha teekond 04.märtsist 18.märtsini rohelise-pruuniga (Barbados – St.Vincent – St.Lucia – Martinique) ning pärast järjekordset kahenädalast kodus käimist – seni viimane lõik
02.aprillist 21.aprillini punase-kollasega (Martinique – Dominica – Guadeloupe – St.Kitts – Puerto Rico – Dominikaani Vabariik – Panama).

Santo Domingo’st lahkumine. Järgmiste päevade jooksul asun kaldast rohkem kui 150 miili kaugusel.

Esimestel sõidupäevadel oli tunda ebamugavat vastuhoovust 1-1,5 sõlme. Samuti tegin paar korda päevas umbes 10-15 meetrit tagurdamismanöövrit, et vabaneda kiilu või tüüri taha kogunenud sambla-vetikasodist.
See-eest teekonna teisel poolel pöördus hoovus soodsaks ning 24 h läbisõiduks sain 178 nm, keskmise kiiruse 7,4 sõlme ja maksimaalseks 13!
Kuna õhutemperatuur on kogu aeg 30 soojakraadi ümbruses, siis hoian ka tekipealsed kajutiluugid lahti. Ühel õhtul tundus, et tuul vist hakkab tugevnema ning rahulikuma ööune kindlustamiseks tasuks kroot rehvida. Selleks võtsin kursi korraks vastutuult, aga ei arvestanud veidi “kerkinud ookeaniga” – tulemuseks üks üle vööri käinud laine, mistõttu maandus umbes 20 liitrit soolast vett lahtisest luugist vöörikajuti koisse (voodisse)!
Oma rumaluse-lohakuse tõttu olid läbimärjad madrats ning voodiriided! Oi kuidas ajas kiruma!

Sel õhtul asusin s/y Salacia viimasele võimalikule asupaigale (koht kust leiti 4 tundi pärast aktiveerumist EPIRB ehk hädaabipoi) kõige lähemal – minust umbes 250 nm (450 km) loodes

Poolel teel valasin s/y Salacia ning kadunud kipperi Andreas’e mälestuseks.
Erinevalt seni levitatud teooriatest, kus peetakse võimalikuks piraatide rünnakut, siis siinkandis purjetades, arvan teisiti.
Et sellesse paika “ehku peale kammima” tulla, leidmaks võimalikku ohvrit, siis peaks kaldast eemalduma ööpäevase teekonna kaugusele. Oluliselt tõenäolisem on tegutsemine kaldale lähemal.
Kui uurida piirkonna kaarti, siis on selles paigas tihedalt, korallide tõttu muutuvaid ning läbivalt madalaid alasid.
See lõik oli Andreas’ele esimeseks, kus tuli olla merel mitu ööpäeva ning siis nõuab organism juba und. Kui väsimusest või tehnilise probleemi pärast tekil eksida, siis ei aita vees üksi ulpides ka päästevest.

Viimane päikeseloojang Kariibi merel, päikesetõusu ajal peaksin juba Panama kanali alguses kohal olema

Hommikupimeduses kanali algusesse jõudes, tuli hakata hoolega jälgima suuri kolle (kaubalaevu) – neid oli arvukalt ankrus ja üsna palju liikumas kanali suunas või sealt välja.
Sadam asus kohe massiivse kaitsemuuli taga ning olingi kohal!
Passikontrollis mulle vist ainult tundus, et ametnik uuris võimalust lisaraha küsida…
Tolliputkas ei tundunud, vaid pärast pooleteisetunnist jauramist sain otsekõnest teada, et peaksin härrale tänutäheks lõuna välja tegema. Mul olevat Dominikaanist väljatollimise paber puudu.

Puente Atlantico nimeline sild – selle alt läbi sõitnud, jõutakse esimesse lüüsi

Minu meelest oli selline täiesti olemas, aga ainult hispaania keelt kõnelev tegelane tõstis iga kümne minuti tagant käed üles ja hüüatas PROBLEM! Lõpuks helistas ta very-very-good boss‘ile. Juba kõne ajal hakkas ise pabereid täitma ning “boss” seletas mulle ladusas inglise keeles, et lahendus on õnneks olemas ja lõuna on piisav tasu selle eest…
Vahepeal oli, enne mind pabereid vormistanud seltskond, poetanud ukse vahelt sisse karastusjookidega koti… Ei tea, kas peab tõdema – tere tulemast Panamasse!

Väsinud vant. Tubli, et lõpuni vastu pidas 👍

Välja tõstmiseks aja, sain juba järgmisele päevale. Ette tuli maksta kolm tõstet.
Kõrge okastraataia ja ööseks lukustatud väravaga turvaalas põhjatöid teha ei või, ainult veega pesta. Kuna öösel aias viibida ei tohi, siis ei lubata ka laevas ööbida!
Seega on olemas ka service-ala, kus piiranguid pole töödele ega ööbimisele.
Valisin esmalt laeva viimise kohe aeda, teine tõste toimuks enne edasi liikumist – põhja korrastamiseks ja kolmas siis pärast seda vette.

Pärast peaaegu 8 000 miili jälle kuivale maale. Eestis tuli enne reisi suvega umbes 2 000. Seega mai 2022 kuni aprill 2023 – 10 000 nm!

Kogu tõstetehnika kõrval tundus Hilja päris pisike. Nende masinatega saab ikka üsna suuri laevu liigutada. Kogu protsessi viidi läbi viie mehega, mina vahtisin pealt. Võib öelda, et tasutud summat arvestades, üle makstud härrad just polnud, aga kõik tööd tegid nad ära eeskujulikult!

Viimati nühkisin veepiiri harjaga puhtaks ümber laeva ujudes Dominica’l. Pärast kohaliku spetsialisti survepesu oli põhi üsna puhas!

Lennuki väljumiseni oli aega 2 ööd-päeva.
Sisukama vestluse tulemusena selgus, et 15.- USD / öö eest, jääb turvatud värav mulle avatuks ning ma ei peagi hotelli otsimisega tegelema.
Võtsin maha purjed ja valmistasin pikemaks seismiseks ette kõike nii, kuis oskasin. Täpsemat ajakava pole paika pannud, millal edasi liikumist jätkan.

Sellise, hüdrauliliselt liigutatavate käppadega käruga, sõidutati Hilja platsile

Kuidagi ei õnnestunud kojulennu check-in lennufirma United veebilehel.
Aprillis aastal 2023 tundus kummaline, et vea andis justkui mingi koroona küsimusele vastamine…
Et mul oli võimalus rendiautoga liikuda ning kõik vajalik ka peaaegu tehtud, otsustasin päev varem lennujaamas counter‘is lennule registreerida.
Lennujaamas leidsin väikese otsimise järel ainukese United’i esindaja, kes arvutis uurimise lõpuks teataski, et ma pole koroona sertifikaati üles laadinud!?!?

Nõnda ta teiste laevade vahele staapelplatsile sätiti

Võttis veidi nõutuks, sest vähemalt aasta polnud see enam kedagi huvitanud.
Õnneks leidsin telefonist enese vaktsineerimise sertifikaadi augustist 2021.
Näpuga järge ajav töötaja avastas oma tabelist, et minu sertifikaadil olev üks süst Moderna’t (sellest Eestis piisas läbipõdenule) nende firmale ikkagi ei sobi. Tema tabel nõuab 2 doosi…
Sellised olevat New Yorgi lennujaama sisenemise reeglid.
Tema kindlameelsust ei kõigutanud isegi mu passi vaid 1 kuu tagasi, täpselt samas New Yorgi lennujaamas, löödud riiki sisenemise tempel.
Tookord lendasin sinna samamoodi USA taustaga lennufirmaga JetBlue – Kariibidelt.
Sõitsin tagasi sadamasse infoga, et järgmisel hommikul mind lennukile ei lubata.

Pesumaja pidajad tundusid olema Aasiast. Taga toimetavad mehed vanade riidepressidega – ju siis on töökindlad.

Tuju oli üsna täbar ja viimase tööna tuli veel pesumaja teenuseid kasutada. Nii odav pole see kusagil olnud!
7 kg pesu pesemise eest küsiti 75 USA dollari senti ja kuivati eest 25 senti!
Hommikuks oli mul telefonis sertifikaat, millel oli kirjutatud 2 doosi ja välja andmise kuupäev ka igaks juhuks vähem kui aasta tagasi…

Pesukuivatuslaev 🙂

Lennujaama counter‘is õnnestus valida teine teenindaja, kes viskas pilgu muuhulgas sertifikaadile ning TRÜKKIS PARDAKAARDID!!
Veidi närvikõdi sain ka juba lennukis istudes, kui counter‘ites teisi juhendanud teenindaja peatus mu kõrval, küsis kontrolliks piletit ning teatas, et minu koroona-sertifikaadiga on mingi jama!
Pärast mitmendat ebaõnnestunud katset QR-koodi lugeda, ta õnneks loobus. Oma osa mängis kindlasti õhkutõusu kellaaja möödumine.

Kauguses paistva lüüsi taga on Gatun’i järv

New Yorgis ei tuntud huvi millegi muu, kui ainult passi vastu!
Kellele seda “anekdooti” rääkisin – küsisid kõik, et kas see juhtus 1 või 2 aastat tagasi…

Viimased postitused

Saa teavitusi, kui Hilja postitab