Selline uhke rib-mootorpaat tuli korraks Hilja poordi, et pardale tuua piirivalve ning tolli esindajad
Pühapäev, 15.veebruar 2026, kell Austraalia’s 15:00 (05:00 UTC, Eestis 07:00).
Austraalia, Neljapäevasaar’e ankruala – sõidetud Port Moresby’st 314 nm, 74 tundi (~3 ööpäeva), kokku 2592 miili.
Kolm tundi pärast Port Moresby’st lahkumist võttis võimust merehaigus.
Maal oldud aeg oli jälle mu “tasakaaluandurile” restardi teinud! 😕
Olen seda ka varem kogenud, et paari päevaga sellist efekti pole.
Lainet oli, tuul stabiilne, purjetada sai mootori toel napilt sihtkoha suunas – sain 6 tundi pikali olla ja iiveldus hakkas taanduma.
Kogu teekonna vältel oli tunda vastuhoovust 1-2 sõlmega.
Kahel esimesel ööl – võib öelda, et tormas!
Vallrahu’sse sisenemiseks kasutasin Yule läbipääsu (tean, et Eesti purjetajatest on seda teinud Bellatrix, Teakita ja Breeze).
Jõudsin kohale mugavalt paar tundi enne päikeseloojangut ja vaatamata tähistuse puudumisele ning ainult kaardi järgi kulgemisele, miskit keerulist polnud. Läbipääs on oluliselt laiem kui paljudel atollidel.
Edasine marsruut kulges saarekeste ja madalike vahel. Magada julgesin 30-minuti kaupa.
Enne kui jõudsin justkui “Jussikese seitse sõpra” raamatusse 😆 – Teisipäeva saare (tegelikult 2 laidu) juurde, hakkas tuul täpselt vastu puhuma. Hoovus ka vastaline – peaaegu 3 sõlme!
Ületades laevateed, soovis 350-meetrine “koll”, et tal eest läbi laseksin minna – no problem, liigun niikuinii teokiirusel!
Isegi kahe sõlmega, jõuab tasa sõudja lõpuks kohale!
Nii ka mina – mööda Kolmapäevasaar’est ja enne Reedesaar’t (ingl. keeles siis Friday Island, eesti keeles kõlab see nimi kummaliselt) asuva Neljapäevasaar’e ees olevale ankrualale neljapäeva õhtul!
Raske ülesõit oli!
Just enne pimeduse saabumist sain ankru paika ja raadio teel kokku lepitud sisseklaarimise protseduurid järgmiseks päevaks.
Selle öö uni oli sügav ja vist ilma külge keeramata!
Järgmisel hommikul ootasin…
Aja sisustamiseks koristasin ja parandasin ja avastasin veel asju, mis on katki…
Peale lõunat saabusid ametnikud ning vormistasid mu Austraalia’sse.
Kaldal pidin veel külastama bio-ohutuse kontorit, täitma paar paberit ja laevas oleva prügi neile üle andma.
Kolmteist-reede kohta väga lihtsalt kulgenud protseduurid! 😜
Mulle meeldib see koht!
On küll kõrgete hindadega, võrreldes näiteks Paapua Uus-Guinea’ga, aga veidi vist ära väsitanud need n-ö kolmandad riigid.
Mõnus on kõndida mööda tänavat, ilma et keegi mingi aja tagant püüaks hõikudes mu tähelepanu ja veripunaste hammastega tegelasi siin ka pole! Prügi ei vedele hunnikutena tänavatel.
Ametnikud on puhaste ning tervete riietega ja tegutsevad distsiplineeritult.
Üks piirivalvur kiitis mu blogi 😲 – oli googeldades selle leidnud ja translate abil lugenud!
Olen nüüd jõudnud Torrese väina – see on vähemalt detsembri algusest olnud tugevate läänetuulte meelevallas!
Esmaspäevaks-teisipäevaks on taas oodata tugevaid puhanguid.
Ent peale seda näitavad praegused prognoosid rahulikumat ilma.
Tegelen seni töödega laevas ja vaatan ringi saarel, mis veidi suurem kui Aegna!
Estonia