Rangiroa atoll – Tuamotu saarestik

Avaleht > Blogi

Julla kinnitatud KiaOra hotelli kai külge

Teisipäev, 04.märts 2025, kell Tuamotu saartel 05:00 (esmaspäeval 15:00 UTC, Eestis 17:00).
Prantsuse Polüneesia – Tuamotu saarestikku kuuluv Rangiroa atoll, sõidetud Apataki’lt 85 nm, 18 tundi, kokku 1041 miili.

Selle etapi esimene 1000 miili sai täis!! 🙂

Rangiroa’l olin ankrus lukshotelli veepealsete bungalo’te kõrval

Kohale jõudnuna sain paar tundi magada, sest palaval päeval see eriti lihtne pole.
Atoll ei ole tegelikult selline, et saaks kuiva jalaga ringi peale kõndida. See koosneb n-ö laidudest.
Siin on sissesõidust ühel pool üks küla ja sellel laiul, kus ma ankrus olen, asub teine küla.

Veebist leitud info põhjal maksab siin hotellis öö umbes 400.- €

Kuna kohalike sõnutsi pole hoovus kanalis väga tugev, siis külastasin “esimest” küla – Tiputa nimelist, kummikaga.
Eks need pildid suht sarnased varasematega välja paistavad. 🙂

Tänavad betoonkattega ja puhtad, osad aiad väga kenasti hoolitsetud
Jälle muidugi ka pühakoda

Ma pole aru saanud, mis värk siin koertega on… Kõigil saartel.
Ütleks, et neid on pigem rohkem.
Ei mõista – on need hulkuvad või kuuluvad kellelegi…
Enamus on pildil olevatest isegi suuremat kasvu.

Vasakul on pildile jäänud 2 koera

Üldjuhul magavad tänavatel, seal kus juhtub, aga vahest töllerdavad vastu või ärkavad ehmununa ja pistavad lõugama.
Ühel juhul soovitati mul teist teed pidi minna – viidates ees olevale agressiivsele penile.
Mingil saarel anti nõu – hoida käes kivi, et sellega vajadusel ähvardada.

Ka siin on kruiisilaev (telkide vahelt paistab, kui hoolega vaadata) turiste toonud, kellele kohalikud suveniirimüüjad varjualustes kaupa pakuvad
Korraks maale minemiseks jätsin julla slipile, saabudes (pilt on tehtud hiljem) laiutas siin ka treiler jettide-skuutrite jaoks

Üks tõrvatilgamaiguline lugu.
Olin siinpoolses külas tiiruga tagasi vee äärde jõudnud kui avastasin, et keegi on mu kummipaati “äestanud”.
“Õnneks”, peale pooleks murtud aeru, oli kõik muu terve.
Seda võis teha ainult siin varem olnud jetitreileri omanik.

Seda enam parandada ei anna

Otsisin tüübi üles ja ta ei eitanud oma tegu.
Sai siis jupp aega “tõestatud” – kes ja kas ja mismoodi sellel slipil toimetada tohtis!
Olime mõlemad mingil hetkel hääletooni järgi otsustades – vaat et valmis teineteisel ninad viltu lööma, aga sõnadega lahendusele lähemale jõudmist ei paistnud kusagilt!

Ametnikud ennast fotole jätta ei lubanud, aga autot võisin pildistada

Ei jäänudki mul muud üle, kui politseid otsima minna.
Sellega oli ka väike sekeldus, ent siiski jõudsin kahe politseinikuga jetirentniku juurde tagasi.
Lõpuks leppisime kokku, et jetirentija maksab mulle (pakkumistest käis läbi parandamisest kuni demonstreerimiseni kui hea ongi nii lühikese mõlaga aerutada!!) 40.- dollarit (USA) ja läheme laiali.

Asulad on valgustatud ja jalutada hea ka pimedal ajal – siis isegi mõneti mõnusam, sest pole nii palav

Et nende sekeldustega seoses jäi siinse laiu teises servas asuva Avatoru külaga tutvumine pimeda aja peale, siis vaid paar sellist pilti.
Küla järjekordselt lihtne ja ilus – paar poodi, söögikohta ning kirikut.

Söögikohti kutsutakse ühise nimetajaga Snack

Järgmisena Tahiit’ile – sinna on täpselt 200 miili!
Umbes poolteist ööpäeva.

Saa teavitusi, kui Hilja postitab