Lugu tuulevaikusest – kalamehe jutt 😉

Ookeanil plekib – tuult pole, lainet ka mitte

Apataki’lt liikuma hakates sain kohe aru, et ööga oli tuult veel vähemaks jäänud (pilti suurendades on vasakul näidikul isegi number 1.9 m/s näha, see ka kõigest enda sõidutuul).
Volvo Penta mootor põrises jahti edasi viies ning pole paremat aega landi järgi vedamiseks.
Kui rull kärisema hakkab, on lihtne kiirus nulli viia.

Miskit ei juhtunud enne päikeseloojangut.
Ja siis ta kärises!!
Üle 2 tunni käis võitlus minu ja Marliin’i vahel – nagu Hemingway raamatus “Vanamees ja meri” 😆
Oli juba täiesti pilkane pime õhtu, kui selle eluka pardale sain vinnata.

Sabast “mõõga” tipuni pikkus 215 cm!
Kaalu mul pole, aga 50 kg suudan tavaliselt maast üles tõsta, seda peletist ei jõudnud!
Veebis leiduvad kalkulaatorid, millesse saab mõõdud sisestada – annavad kaaluks 60-70 kg!
Kuigi mul on rakenduste (need mis enne lanti pannakse) vastupidavuseks 50 kg, jäi see purikas ometi külge.

Rangiroa’le jõudes, andsin enamuse lihast ankrukoha lähedal tegutsevale sukeldumisinstruktorite ja naaberjahi seltskondadele.
Kahtlustan, et kui külmikus olev kala on ära küpsetatud-söödud, siis on mõneks ajaks isu täis ka! 🙂