Kui Markiide kaljusaared hakkasid paistma mõnekümne miili kauguselt, siis need madalad rõngassaared on heal juhul märgatavad 8 miili pealt
Pühapäev, 23.veebruar 2025, kell Tuamotu saartel 11:30 (20:30 UTC, Eestis 22:30).
Prantsuse Polüneesia – Tuamotu saarestikku kuuluv Raroia atoll, sõidetud Napukalt 132 nm, 18 tundi 30 minutit (Nuku Hiva’lt 457 nm, 68 tundi), kokku 642 miili.
Sain sõidu nurga 20 kraadi leebemaks, kogu purjestus oli väljas.
Tuult endiselt 9-10 m/s, iiliti 13.
Kiirus laeval 7-8 sõlme (kohati rohkemgi), mis on päris kiire. Sellise solinaga vöörikajutis väga uinuda ei õnnestugi.
Raroia’le kohale jõudmise aeg oli mõnusalt hommikul, kuigi parasjagu voolas vesi atollist välja kiirusega 3 ja veidi rohkem sõlme.
Selleks et paremini ette kujutada rõngassaare n-ö sisemerre saamist – mõelge pesukausile, millel on looduslikult või inimese poolt tehtud väike süvend ühte serva (saarel paarisaja meetri laiune ja 15-20 meetri sügavune).
Siinsed tõusud-mõõnad pole suure amplituudiga (kõigest 0.5-1.0 meeter), kuid see veevool mis tekib väikesest pilust suure veemassi edasi-tagasi liikumisel – on üsna muljetavaldav!
Nagu loodete puhul mujalgi – muutub voolu suund iga 6 tunni järel.
Raroia’l on üks suurem küla ja mõned pärlikasvandused.
Pigem on tegemist väikese kohaga. Siia satuvad turistidena peamiselt purjetajad.
Söögikohti pole, tasuda saab vaid sularahaga, ühe väikese külapoe leidsin.
Olin oma ankrukoha valinud sellise, et kaubalaeva ei seganud.
Sain külas ringi jalutada ning vaadata kuidas sadamas käis kiirelt kauba maha ja peale laadimine.
Siin saadakse vist enamus elektrienergiast päikesest.
Majadele on ehitatud sadevete kogumiseks süsteemid, sest tundub et mujalt magedat vett ei saagi (pudelivesi välja arvatud).
Õhtul pidin veidi ka tehniliste väljakutsetega tegelema.
Hilja krootpuri on masti sisse rullitav, kuid viimastel kordadel pole see kulgenud nii sujuvalt, nagu harjunud olen.
Kahtlustasin, et uued vandid vajavad üle reguleerimist.
Ühtlasi mõõtsin ka masti asendit – oligi veidi paremale kaldu!
Mast otseks ja vantidele pinget juurde ning tulemus sai väga hea!!
Eile jäi laevakell seisma.
Mitte et see mõni spets-instrument oleks (vist kunagi Magaziin’ist ostetud ja 8-eurone hinnakleepski tagaküljel alles), aga olen väga harjunud pilku sellele heitma.
Imelik oli vaadata, kui ta tummalt poolt üheksat kogu aeg näitas…
Lammutasin laiali!
Ainuke elektrooniline detail peale kümne erineva plasthammasratta oligi oksiidiga kaetud.
Puhastasin kõik pinnad ja õlikiht peale!
Hakkaski “tuksuma” – sekundiseier tuuritab jälle rõõmsalt! 😎
Tegelikult pole Raroia ju miskitmoodi teistsugusem, kui tema naabersaared. 🙂
“Süüdlaseks” on norrakas Thor Heyerdahl!
Tänu tema balsapuust parve Kon-Tiki maabumisele siin saarel 1947 aasta augustis ongi see atoll veidi tuntum.
Atolli sisemeres on mõnus kulgeda – laine vaid pool kuni üks meeter, ei ole mingit svelli, tuul ühtlane!
AINULT ET….!!
Siin on väga salalikud korallikaljud! Ja neid on palju!
Päikesevalguses üsna hästi märgatavad.
Et Kon-Tiki maabumispaik on külast täpselt “rõnga” vastasküljel, siis liikusin väga hoolega ümbrust jälgides 6 miili ida poole.
Ühegi atolli sisemere kohta mõõdistatud kaarte pole või on nendel kiri, et pole navigeerimiseks piisavalt usaldusväärsed!
Kuna korallid kasvavad ja muutuvad, siis võib põhjus olla selles.
Kohale jõudes, sain kokku Manta meeskonnaga.
Taaskohtumise rõõm oli suur!
Viimane kord nägime, kui nad aitasid Hilja meeskonda täiendada vajalike linehandler’itega Panama kanali läbimisel.
Kummaline, et ka siin kandis vajasin Hendrik’u abi. 😳
Sõitsin kummikaga liigse “hurraa’ga” õige laiu poole ning sõukruvi käis vastu kivi.
Suzuki on selliseks puhuks teinud propelleri tihvti nõrgimaks lüliks, mistõttu see murdub ja säästab väärtuslikuma detaili.
Tagasi laevas, hakkasin tihvti vahetama (varuks on mitu tükki), kuid jäänused olid võlli sisse sedavõrd kinni kiilunud, et mul jäi tööriistadest puudu.
Et on 24.veebruar, siis
HEAD VABARIIGI AASTAPÄEVA !!
Estonia