s/y HILJA

Üle Atlandi ookeani

Avaleht > Blogi

Saingi ületatud selle Suure Sinise!!!
Kolmapäev, 22.veebruar 2023, kell Kariibidel 18:30 (22:30 UTC, Eestis 00:30), Barbados – St Charles Marina, sõidetud 3 049 nm (Mindelo’st 2 098 nm, 344 tundi ehk 14 päeva ja 8 tundi).
Mul on päevi olnud aega mõelda, kuidas selle sõidu kokkuvõtet kirjutada ja millele täpsemalt keskenduda. Ma teen seekord tagurpidi – kõigepealt kokkuvõtte 🙂.

Olen ülirahul!! Kõik sujus minu jaoks väga hästi!
See oli ikka hoopis teistmoodi kogemus võrreldes seniste 5-6 päevaste sõitudega. Mõned päevad on selline aeg, et kasvõi n-ö kannatad kuidagi lõpuni ära. Ükskõik mida siis kannatada tuleb – oodatust tugevam või nõrgem tuul, enesel mingi valutav koht või kehv olemine, jahil tekkinud tehniline probleem jne. Need mured ei teki ka kohe sadamast välja sõites, siis saab vajadusel tagasi pöörata.
Need mõtted tekkisid vist pärast maha jäetud väikese Saksa purjeka kohtamist või teise päeva õhtul iseenesliku (õigemini minu poolt veidi valesti ette valmistatud ning liig vara juhtunud) halsi toimumisel soodi otste pundiga vastu vahtimist saamist (võin vist öelda, et mul on kokpitis poomi piirkonnas liikudes instinkt pea veidi allpool – õlgade vahel hoida, siis läheb poom täpselt üle juuste, aga soodiga sain ikkagi pihta).

Svell lükkab ahtri ära, inimene suudab seda ette aimata. Autopiloodi poolt jääb slaalomijälg joonistatuna vette

Tundsin korduvalt ära hetki, kus analoogse situatsiooni olen kunagi lahendanud teistsuguse purjede asendi või purjeka liikumissuuna muutmisega.
Näiteks ümber vöörstaagi ennast keerutanud gennakeri lahti saamisel või pimedas peale tulnud pilve all kroodi kiirel kokku rullimisel. Neil momentidel pole jõuga miskit peale hakata. Vastupidi – jõud tuleb purjest enne kiiresti välja saada!
Siin, ookeani peal, oled nii üksi, et ilma omal nahal läbi elamata – vist ei suudagi ette kujutada.
Mu AIS näitab laevu 30-40 miili kaugusel. Enamus ajast polnud mitte ühegi kohta andmeid. Nii palju, kui ma VHF-raadioga kedagi hüüdsin (lihtsalt uudishimust All Ships – All Ships, näiteks ilmateadet küsida) ei vastanud mulle mitte ükski. Siin saab ainult iseendale loota ja võib-olla satelliitsidele. Kui kaua selle kaudu kutsutud abi kohale jõudmine aega võib võtta…
Võib ju soovitada, et ära siis kasuta “ohtlikke” asju! Sõidan ainult fokaga ja söön võileiba, sest kuum ahi ja keev vesi võivad samuti hetkega üliohtlikuks muutuda…
Kui siin idatuulte passaatides allatuulepurje (spinnaker või gennaker) ei kasuta, võib rahumeeli 2-3 päeva veel teekonnale juurde kirjutada.

Gennakeri all päikeseloojangu poole

Seda suurt, tavaliselt kirju palli moodi, purje tuleb osata kasutada kõige si…ma nurga sõitmiseks. Ehk siis 150-170 (TWA) nurga sõit võiks olla kodutööna selge. See on alles numbrite õppimine. Arvutamisoskuse kontrolliks tuleb “veepinna liikumine” juurde liita. Ja vot see on müstika!
Kodus vesi seisab või liigub mingis suunas. Siin ta liigub ja siis liigub veel ja siis lisandub veel aeg-ajalt ookeani-svell sellise jõuga, et maainimesel jääb lihtsalt lõug rippu ja mingi armetu vandumine on ainuke asi mida oskab kosta.

Viie lendkale fileed praetult

See mida mõtlen, on vist svell (saan hiljem parandada, kui eksin) – mingi aja tagant (kindlat intervalli pole) tulevad tavapäraste lainetega samast või peaaegu samast suunast tuntavalt kiiremad ning oluliselt jõulisemad (tugeva tuulega ka nähtavalt kõrgemad) 10-15 lainet. Need võivad jahi ahtri paari sekundiga 90-kraadi ära keerata, alt läbi kihutades vööri üles keerates purjedes (eriti gennakeris-spinnakeris) tuule “ära rikkuda”, aga osates neid ära kasutada siis ka kiirendust anda.
Selle, mitut moodi liikuva vee, süüks ajan ma ka masinaga sõitmise probleemi. Siin ei saanud ma ligilähedalegi sellele kiirusele, milleks mootor oli suuteline Eestis. Sõukruvil justkui pole “head toetuspunkti” millest ennast “tõugata”. Kõige kindlam kiirus tuli purjedest.

Päevad olid kolmel moel sarnased:
1. Tugev tuul – üleval on põhipurjed ja kui tuult on rohkem kui 14 m/s siis kroot rehvitud. Väljas midagi eriti teha ei taha, kajutis saab peaaegu kõike teha, laev on ka tavaliselt ühele poole kreenis, nii et väga ei lengerda (kõigu). Aga meeled on ärksad – nii kui mingi vale hääl või liikumises kummalist, siis kohe pea välja!
2. Keskmine tuul – harva on tuul kirdest ja sel juhul on peaaegu küljetuules sõit (vabalt võib arvestada laine poolt tekitatavaks triiviks 15-20 kraadi) põhipurjedega. Seda tegin alati ka öösel, isegi siis kui kursilt liiga palju loode suunas liikusin. Kõige mõnusam asend laevale.
Idatuulega, igal võimalikul valge aja hetkel, gennaker tööle – muidu on üks nüri tiksumine.
3. Nõrk või olematu tuul – kaptenil närvid läbi! Masin käib ja võiks kõigile ümberkaudsetele elektrit müüa, omal on akud pilgeni täis. Õues on liikumatus õhus 30 kraadi kuuma, kajutis kütab mootor veel lisa. Teha võib igasugu toimetusi, aga jube palav on. Kuna lengerdamine on kõige suurema amplituudiga ning svell endiselt jõuline – tuleb olla tähelepanelik enda kinni hoidmisel. Viimastel sõidupäevadel panin tähele, et mu varbad on hakanud tegema haaramisliigutusi 😆! Olen ju kogu aeg paljajalu. Ju keha üritab kõigest väest instinktiivselt tasakaalu hoida või oma kohale klammerduda. Kui põrandast varvastega kinni hoidmise olen selgeks saanud, siis võib vist edasi (või on see tagasi?) puu otsa proovida…

Rootsi lipu all Barbados’e poole, vasakul pastab veel Sao Vicente saar

Nüüd algusesse 😎
Mindelo sadama tasu oli mulle eurodes 19.50 ööpäev (sisaldas 100 l vett) ja 100 liitri magevee eest 4.- eurot lisaks. Elektrit mul vaja polnud, aga see oli vist 2.50 ööpäev. Muide, kui kõrvalolevalt ankrualalt oma kummikaga tahta siia tulla, siis tuleb selle eest 4.- eurot maksta!
Kolmapäeva lõuna ajal sõitsin lõpuks Mindelo’st välja ja ma polnud ainus. Kaks päeva kestnud tuule taandumist ootasid mitmed. Politseist tuli passi tempel saada ja laeva registreerimistunnistus tagasi (miskipärast oli see nende arvates hea pandiks jätta).
Lahkujate suund oli kõigil sama – läände. Kohad veidi erinevad – Brasiilia, Trinidad, Saint Lucia, Martinique. Näib kas mõnega õnnestub veel kohtuda.
Enne õhtut sõitsin mööda Rootsi 8-meetrisest Shipman 28-st, millega 2 tegelast samuti Barbados’e poole liikusid.
Õhtul sõitsin pilve alla tuuleauku ja masin läks käima.
Juba teisel päeval sain aru, et ilma allatuulepurjeta ma jäängi siia tiksuma. Minul on selleks gennaker – suur ja must, aga hirmsa jõuga veab Hiljat edasi ja tema kajutisse tagasi saamine on vahest üsna keeruline, sest tuule jõud ei taha alati välja minna 😆.
Gennaker (ja ka spinnaker) on sellised purjed, mis tõmmatakse masti laeva tekilt (või kajuti luugist või reelingu külge pandud kotist). Need on põhipurjedest suuremad ja mõeldud pärituules sõitmiseks. Mõistagi tuleb need ära võtmisel algsesse kohta tagasi saada. Kui alla võtmise hetkeks on tuul liig tugevaks paisunud, siis on see üsna kõva adrenaliini-laksu pakkuv ettevõtmine.
Iti kapten oli mulle Tenerifel rääkinud kuidas suurtel purjekatel gennakeri alla võtmiseks lastakse lahti vöörinurga kinnitus ja oskuslikult masti tipus asuva falli alla laskmisega lendavat sisuliselt puri kokpiti!
Ma nii elegantset sooritust ei soovinudki, ent eest nurga avamiseks panin pika otsa sealse karabiini külge ja nii olengi oluliselt turvalisemalt (võrreldes laeva ees-tekil sipeldes purje alla sikutada) kõik korrad gennakeri kokpiti tõmmanud ja kajutiluugist sisse visanud. Tänan!

Mitu päeva järjest läks ühtviisi – päeval gennakeriga ja öisel sõidul une ajaks põhipurjed.
Siis paar päeva pea tuuleta ja kohe kannatas läbisõit, no ei saa ligilähedalegi diislituulega.
Mingil hetkel oskas üks ots takerduda päikesepaneeli kaabli kinnituse taha ja rabas selle küljest ära. Jootekolviga Atlandi ookeanil – õnnestus see ära parandada 🙂

Parandatud päikesepaneeli kaabli kinnitus

Pühapäeva õhtul näitas AIS eespool Saksa lipu all Jonah nimelist purjekat, mis liikus 1-1.5 sõlmelise kiirusega ja suund ka väga püsiv polnud, seega pigem triivis. Korra mõtlesin, et kiirus on maha võetud ja meeskond ujub. Juba tund aega vahest pilku peale visanud, kutsusin neid raadio teel. Vastust ei saanud. Kuna ma palju kurssi muutma ei pidanud, siis pöörasin Jonah’ suunda. 4-5 miili kaugusel tundus kahtlane, et ma purjekat binokliga ei näe veel. Aimasin, et kõik vist pole korras. Alles 2-3 miili kaugusel hakkasin mingit kogu nägema ja kohe oli aru saada, et masti pole näha.

Nii ta triivis – mast maas, purjed ja otsad ümberringi vees

Kohale jõudes nägin murdunud mastiga ning vees olevate purjede ning otstega väikest purjekat. Omal masinat käima panna ei julgenud ja sõitsin purjega mitu korda umbes 10 meetri kauguselt karjudes ning sireeni lastes mööda, aga keegi ei vastanud. Hiljem Eesti Merevalvekeskusega infot vahetades selgus, et meeskond oli varem juba päästetud ning toimiva AIS’ga jäeti alus triivima.
Mul ei oleks üksi olnud võimalust pardale minna, sest lainetus oli pea 2 meetrit ning tuul 9-10. Oleks ennast liigselt ohtu seadnud.

Edasi läks nii, et paar päeva oli hea tuulega, seejärel viletsaga ning pärast seda anti tuult nii et ei osanud kõike ära kasutada. Öösel kihutas laev sellise tuule ja lainemüraga, ise lisaks hüpeldes, et vöörikajutis oli võimatu magada. Ka ahtrikajutis ei õnnestunud ennast paigale klammerduda. Sellisel põhjusel võib samuti öö olla viletsa unega. Ent läbisõit sai suurepärane!


Tegelikult on need vist mingid vetika-laadsed, eemalt paistab justkui mätas ja neid oli ka 50-ruutmeeriseid

Mingil päeval oli lõunast alates roolil vastik vibra sees. Mul gennaker üleval ja kiirus tegelikult hea. Õhtul pärast purjede alla võtmist, sõitsin tagasi-käiguga paarkümmend meetrit ja kõik muutus tavapäraseks. Ju olin siin ringi ujuvatest samblamätastest mõne alla kinni sõitnud.

Maa nägemine on (eriti veel peale 2 nädalat) – oi kui hea tunne! Barbados!

Lahkun lennukiga kodumaale Barbados’elt juba saabumisele järgneva päeva õhtul ning Eestist tagasi saarele plaanin jõuda nädal hiljem.

Viimased postitused

Saa teavitusi, kui Hilja postitab