Sao Vicente saar, Roheneemesaared

Avaleht > Blogi

Mindelo Marina’s otsad kinni! Vöör poi peal. Siinne rahutu vesi tõi koheselt meelde kodusadama Rohuküla!
Teisipäev, 07.veebruar 2023, kell Roheneemel 19:00 (18:00 UTC), Sao Vicente saare Mindelo Marina sadam, sõidetud 952 nm (Sao Nicolau saarelt 48 nm, 8 tundi).

Kuna Hendrik on Mindelo’s elanud ja teadis sealseid olusid hästi, siis kuulasin tema hoiatust – esimest korda pimedas mitte minna. Alustasin sõitu pühapäeva esimestel tundidel ning jõudsin suures hommikuvalguses kohale.

Ka see saar on “künklik”

Ütleks et see sõit ei olnud lihtsamate hulka liigituv ja kohe ka seda, et magada peaaegu ei saanud, kokku kõigest umbes poolteist tundi.
Esiteks oli tuule nurk senisest teravam, peaaegu tihttuul. Tuule tugevus 10-15m/s. Laine siis niisamuti kõrge ja ebamugav.
Teravust olustikku lisas ka Santa Luzia saarest möödumine. Minu Garmin’i vana kaart (ma ei ole ostnud siia kanti tahvlisse dubleerivat Aafrika Navionics’i kaarti) näitas sügavuseks üle 100 meetri. Ühel hetkel märkasin, et sonari näit on “kõigest” 20 meetrit! Keerasin saarest eemale ja kuna olin mobiililevis, siis Navionics’i veebiversioonist sain vaadata, et ju siis on hilisemad andmed täpsemad või muutunud.

Sadamate ala on üsna suur ja enne jahisadamat asuvat kollaste poidega piiranguala (mingi süvendamine käib vist parasjagu) nägin viimasel hetkel.
Kanalil 72 tuli enda tulekust teada anda ja ülimalt tühja sadamasse näitas paadiga vastu tulnud poiss koha.
Poi konksu ma kohe valmis polnud pannud, tuule ja hoovusega tuli ka veidi võidelda – nii et tagantjärele oli mõistlik “kohaliku” nõu kuulda võtta valgel ajal jõudmise osas.

Vaade jahisadamale (kes see puuslik klotsi otsas on, ma ei mäleta)

Siin on ka ankruala, millel seisjatele on kehtestatud kummika “kinnisidumise” tasu, kui tullakse sellega jahisadamasse.

Siinne lennujaam kannab laulja Cesária Évora nime. Teda loetakse vist Roheneemesaarte kõige tuntumaks inimeseks

Rahast kirjutan nüüd.
Riikidest, kus ma käinud olen, on see üks väheseid mille kohta ütlen tagantjärele, et vist lihtsaim on kasutada kohalikku sularaha. Ja – nad võtavad vabalt ka USA dollarit ning eurot vastu, aga selle kurssi arvutavad oma raha puhul kahe nulli ära jätmisega. Eriti kõvasti saab lüpsta eurot andes.
Kaardiga makstes jukerdavad terminalid meie suurpankade väljastatava Cirrus MasterCard’iga paljud.
Visa on rohkem pooldatud, aga seda Eestis enam väga keegi ei paku (Holm pank on mu meelest erand).
Isegi Mindelo keskel leidus kohti, kus kaardimakset polnudki (jäätisekohvik ja korralik pagaritöökoda ning väga hea valikuga toidupood võttis vastu vaid kohalikke pangakaarte).

200 eskuudot

Siin piirkonnas on Aafrikaga seotus näha või aimata pea igal sammul

Pea peal kandes on hands-free 🙂
Ka gaasiballooni saab pea peal kanda. Andestust kehva pildikvliteedi eest, aga sõitva auto aknast paremini ei õnnestunud. Ma ei lähe ju küsima, et oh kui lahe – ma teen pilti kuidas sa seda teed… 😆

Pühapäeval kostis juba päeval trummide tagumist ja õhtul läks korralik mürgel lahti. Mööda linnatänavat marssis, tagus trumme, paugutas ja jauras niisama – maskeeritute paraad.
21.veebruaril toimub Mindelo’s nende enda väitel Brasiilia karnevalist, mastaabis järgmise suurusega samalaadne üritus. Selle jaoks nad siis igal pühapäeval kuu jooksul enne seda “harjutavad”.

Karnevaliks proovimine

Turnisin kuskile kõrgemale, et Mindelo panoraami paremini fotole saada…

Osa Mindelo linnast ja laht
Ja see mis eelmiselt pidilt välja jäi

… kui teist pilti tehes kuulsin rahulolevat sea ruigamist. Vaatasin enda kõrvale vasakule alla ja seal oligi notsu!

Laiguline siga on peaaegu pildi keskel müüride vahel, aga selles roosteauklikus plekkhütis paistis elavat tema peremehest inimene

Siin on inimeste elu-olu ikka äärmusest äärmusesse – on kenasti korda tehtud või uusi ehitisi ja kõrval täiesti juhuslikust sodist kokku laotud või klopsitud onnid.

Keskelt ühise seinaga kaks hoonet – üks korras, teine räämas

Sao Vicente põhjaküljel on ka mõned lohetajad omale meelepärase tuule ning ranna leidnud.

Koos tuule püüdjatega on pildile jäänud siin saarel mind sõidutanud rendi-Mitsubishi
Sellised valge liiva rannad vulkaanilisel saarel (mis enamasti on ju mustad) tekitavad kontrasti

Esmaspäevaks-teisipäevaks lubati siia tugevamaid tuuli, mis ka nii oli. Kõik, kes sadamasse juurde tulid, kinnitasid, et väljas pole tore. Ega siingi midagi vahvat polnud. Iilid küündisid 17 m/s ja isegi mööda kaid kõndides tuli olla ettevaatlik, et see alt ära ei jõnksataks! Vahest käis Hilja ahter sellise matsuga vastu ujuvkaid, et ootasin juba kolme leevenduseks pandud vendri pauku, kuid need pidasid ikkagi vastu ja laev ka.

Edasi on plaan kahe nädalaga ületada Atlandi ookean – 2022 meremiili on Barbadose saareni.
Hilja maapealne team võtab postitamise üle ja mina olen ühenduses Garmin InReach Messenger’i kaudu! 22.veebruariks võiks kohal olla, või 23-ndaks…
Veel tehnikast. Kirjutasin enda poolt kasutatava AIS-i tootjale Em-Trak’ile, et mingi jama tundub olevat aparaadiga. Saadeti fail, et tarkvara uuendada – eks katsetan, kas oli abi.

Saa teavitusi, kui Hilja postitab