Vaade ankrus oleva Hilja pealt ranna poole – laupäeva õhtul käib miskisugune aerupaatide võidusõit, mida on kaldale kogunenud vaatama rohkem kui sada inimest
Laupäev, 04.veebruar 2023, kell Roheneemel 19:00 (18:00 UTC), Sao Nicolau saare Taraffal sadam, sõidetud 904 nm (Sal’ilt 90 nm, 15 tundi).
Öine purjetamine oli rahulik, puhus mõnus tuul, laine oli madal, sain üsna hästi magada. Vaid kahte laeva nägin.
Niipea kui jõudsin mägise saare tuulealusele küljele, keerati tuul kinni, laine täiesti maha ja masin tuli käima panna. Ka palavaks läks – 26 kraadi.
Siin saarel oli tükk tegemist rendiauto leidmisega, kuna turiste väga ei käi, siis pole neid ka kellelegi pakkuda.
Otsisin üles politsei ja sain eelmiselt saarelt saadud paberi asemele järgmise… Mõistagi tuli see nüüd järgmisele anda.
Keerasingi põhjatipus autonina ringi ja tulin sama teed pidi tagasi.
Kõrvallaevas elab rootslane Hendrik, kes tuli Mindelo’sse aasta eest ja kuna just siis ütles üles tema purjeka masin, jäi ta paigale. Läks aega, et otsida varuosi ja parandada ning leidis omale sellel ajal tõmmu kaaslase (nagu laulusalmis 🙂). Nüüd ütleb, mis ta sinna Rootsi ikka tagasi läheb 😆.
Kuigi kõik kordavad nagu ühest suust, et siin on üliturvaline ja miski kaduma ei lähe – siis pole ma seni jullale (kummipaadi üks nimedest) mootorit külge pannud, et see siis rannal pilku ei püüaks. Aerutamine pole mu jaoks probleem!
Esimesel õhtul pilkases pimeduses laevale tagasi suundudes olin natuke imestunud, et tunduks justkui kõik teised on liikunud rannale lähemale… Või siiski… On siis Hilja…? JA NII OLIGI!!! Laev oli triivinud 130 meetrit mere poole. Pardal olles vaatasin kohe et 6-meetrise sügavuse asemel olen juba 11 meetri peal.
Olin pannud ankrule umbes 8-9 meetrise “turvaotsa”, mis kinnitus ujuva vendri külge – vender oli kadunud-uppunud.
Mul (või laeval!) pidi keegi kuskil sel õhtul silma peal hoidma – hea et ei tulnud mõtet kuskile veel kolama minna!
Arvatav probleem seisneski ankru “turvaotsas” (kinnitatakse ankru raskemasse otsa, et sellest sikutades ankur lihtsamini kätte saada). Kuna siin liiguvad ankrus olevad laevad hoovuste ning tuule tõttu ringiratast, siis keerutas ankruots ennast ümber turvaotsa – piisavalt kinni “poonuna” tõmbas siis järgmise tugevama iiliga ankru põhjast lahti!
Siin on ainult liivapõhi ja pole mingit põhjust lisaotsa kasutada.
Hommikul jäi mulle silma, et rannal on mingi lihtsama olemisega hostel. Kuna polnud juba mingi aeg tavapäraselt pesta saanud, siis küsisingi – ja vastuseks sain 300.- kohaliku raha (kirjutan järgmises postituses rahast) eest dušširuumi kasutada!
See saar meeldis mulle kõige rohkem. Sain siin küll kõige suurema ehmatuse osaliseks, ent see oli tõenäoliselt väga hea kogemus, seda enam et lõppes igati positiivselt.
Siin ankrualal (aga teisi valikuid ka väga pole) võib olla väga rahulik, vesi sile ja vaikus. Järgmisel hetkel tuleb üle saare või teab kust iganes selline iil, et viib mütsi peast. Lisaks mainitud keerutavad hoovused.
Turvalisuse osas pean nõustuma. Kuigi väikesed poisid trügivad hirmsasti aitama või vahest suuremad vilistavad ja hey-hey-tavad kummika maale tõmbamisel ning pakuvad valvamist, soovitatakse sellega mitte nõustuda. Siis ei pea ka raha andma. Kohalikud ütlevad, et sel pole vajadust ja sedasi on pigem võimalus, et olukord võibki tänu sellele olla tulevikus “rikutud”.
Estonia