Sao Nicolau saar, Roheneemesaared

Avaleht > Blogi

Vaade ankrus oleva Hilja pealt ranna poole – laupäeva õhtul käib miskisugune aerupaatide võidusõit, mida on kaldale kogunenud vaatama rohkem kui sada inimest
Laupäev, 04.veebruar 2023, kell Roheneemel 19:00 (18:00 UTC), Sao Nicolau saare Taraffal sadam, sõidetud 904 nm (Sal’ilt  90 nm, 15 tundi).
Öine purjetamine oli rahulik, puhus mõnus tuul, laine oli madal, sain üsna hästi magada. Vaid kahte laeva nägin.

Juba eemalt on näha, et sellel saarel on mäed

Niipea kui jõudsin mägise saare tuulealusele küljele, keerati tuul kinni, laine täiesti maha ja masin tuli käima panna. Ka palavaks läks – 26 kraadi.

Selle saare ainuke sadam Taraffal, kus jälle on purjekatel ainus võimalus olla ankrul
Oi kui hea meel mul on selle Bavaria mudeli n-ö ujumisaluse üle – selle peal on ülimugav kummikaga tegeleda

Siin saarel oli tükk tegemist rendiauto leidmisega, kuna turiste väga ei käi, siis pole neid ka kellelegi pakkuda.

Võrrelda Sal’i saare lennujaamaga nagu polegi midagi – see siin on tenthall! Aga lennujaam.
Sellise Renault’ga sain saart avastada

Otsisin üles politsei ja sain eelmiselt saarelt saadud paberi asemele järgmise… Mõistagi tuli see nüüd järgmisele anda.

Peaasi et paberid oleks korras!
Siuke suur purjekas OOSTERSCHELDE suundus parasjagu sama ankrukoha poole
Asfaltkatet on kõigil saartel väga vähe, enamus “suuri” teid on kohalikust kivist munakivisillutisega (tegelikult küll nurgelised kivid). Nendel sõit on uskumatult kõva müra tekitav.
Vasakul mägi ja paremal kalju
Mõned rohelised põõsad on
Aga millest toituvad näiliselt sihitult ringi uitavad väga rohked veised… kividest… No aga kust nad joogiks vett saavad? Jäigi mul uurimata.
Selline loom ka… tee lõpus…
Sest edasi saigi ainult sellise “renoo”-ga 😆

Keerasingi põhjatipus autonina ringi ja tulin sama teed pidi tagasi.

Ankruala ja linn lääne poolt

Kõrvallaevas elab rootslane Hendrik, kes tuli Mindelo’sse aasta eest ja kuna just siis ütles üles tema purjeka masin, jäi ta paigale. Läks aega, et otsida varuosi ja parandada ning leidis omale sellel ajal tõmmu kaaslase (nagu laulusalmis 🙂). Nüüd ütleb, mis ta sinna Rootsi ikka tagasi läheb 😆.
Kuigi kõik kordavad nagu ühest suust, et siin on üliturvaline ja miski kaduma ei lähe – siis pole ma seni jullale (kummipaadi üks nimedest) mootorit külge pannud, et see siis rannal pilku ei püüaks. Aerutamine pole mu jaoks probleem!

Hendrik oma kaaslasega – tõmbasid mu ühel korral, kui sattusime samal ajal rannalt lahkuma, slepis Hilja’ni
Kui kõik tundus veel korras olevat… Hilja vasakul, rootslase Hendriku oma järgmine paremale ja ka suur Oosterschelde on näha

Esimesel õhtul pilkases pimeduses laevale tagasi suundudes olin natuke imestunud, et tunduks justkui kõik teised on liikunud rannale lähemale… Või siiski… On siis Hilja…? JA NII OLIGI!!! Laev oli triivinud 130 meetrit mere poole. Pardal olles vaatasin kohe et 6-meetrise sügavuse asemel olen juba 11 meetri peal.
Olin pannud ankrule umbes 8-9 meetrise “turvaotsa”, mis kinnitus ujuva vendri külge – vender oli kadunud-uppunud.

Kohe ei hakanud midagi ette võtma, vaid tahtsin näha, mis edasi toimub – poole tunniga liikus laev veel 120 meetrit mere poole!

Mul (või laeval!) pidi keegi kuskil sel õhtul silma peal hoidma – hea et ei tulnud mõtet kuskile veel kolama minna!
Arvatav probleem seisneski ankru “turvaotsas” (kinnitatakse ankru raskemasse otsa, et sellest sikutades ankur lihtsamini kätte saada). Kuna siin liiguvad ankrus olevad laevad hoovuste ning tuule tõttu ringiratast, siis keerutas ankruots ennast ümber turvaotsa – piisavalt kinni “poonuna” tõmbas siis järgmise tugevama iiliga ankru põhjast lahti!
Siin on ainult liivapõhi ja pole mingit põhjust lisaotsa kasutada.

Vasakpoolne ringitamine on öö jooksul toimunud (siis “turvaotsa” enam polnud), hommikul viisin ankru veidi paremale

Hommikul jäi mulle silma, et rannal on mingi lihtsama olemisega hostel. Kuna polnud juba mingi aeg tavapäraselt pesta saanud, siis küsisingi – ja vastuseks sain 300.- kohaliku raha (kirjutan järgmises postituses rahast) eest dušširuumi kasutada!

Täiesti tasemel sanitaarruum! 🙂
Vaade idast saare ainukesele sadamale
Kõrgemal ikka on natuke rohelisem, aga ka kohe tuntavalt jahedam
Enne päikeseloojangut ja ärasõitu vaade sinna, kuhu suundun. Vasakul Hendriku jaht.

See saar meeldis mulle kõige rohkem. Sain siin küll kõige suurema ehmatuse osaliseks, ent see oli tõenäoliselt väga hea kogemus, seda enam et lõppes igati positiivselt.
Siin ankrualal (aga teisi valikuid ka väga pole) võib olla väga rahulik, vesi sile ja vaikus. Järgmisel hetkel tuleb üle saare või teab kust iganes selline iil, et viib mütsi peast. Lisaks mainitud keerutavad hoovused.

Turvalisuse osas pean nõustuma. Kuigi väikesed poisid trügivad hirmsasti aitama või vahest suuremad vilistavad ja hey-hey-tavad kummika maale tõmbamisel ning pakuvad valvamist, soovitatakse sellega mitte nõustuda. Siis ei pea ka raha andma. Kohalikud ütlevad, et sel pole vajadust ja sedasi on pigem võimalus, et olukord võibki tänu sellele olla tulevikus “rikutud”.

Saa teavitusi, kui Hilja postitab