Kes tahab saada miljonäriks?… Tulgu Indoneesiasse! Lehvikus on 10 sajatuhandelist = 54.- € !
Neljapäev, 12.märts 2026, kell Kesk-Indoneesia’s 20:00 (12:00 UTC, Eestis 14:00).
Indoneesia, Timori saar, Kupang’i linna ees ankrul – sõidetud Bokin’ist 109 nm, 28 tundi, kokku 3857 miili.
Alustasin Bokin’i juurest liikumist mõned tunnid enne lubatud tuule raugemist ja trotsisin lainetust ning puhanguid.
Ent need polnud võrreldavad siia jõudmise ilmaga.
Siis loodus rahunes ning ülejäänud osa teekonnast kulges rahulikult.
Enne Kupang’i jõudmist läbisin saarte vahelise vee, kus oli ankrus palju suuri laevu.
Kupang’i rannik on avatud merele ning siia jõuavad suured lained või see mis nendest alles on jäänud.
Lühidalt – ei leidnud ma rahulikku kohta, kuhu pidama jääda ning liikusin 5 miili tagasi – saarte vahele.
Järelikult seepärast kaubalaevad siin pesitsevadki.
Otsisin eneselegi viiemeetrises vees sobiva koha ja enne hommikut ei ärganud!
Umbes kella üheksa ajal kutsus mind raadiost piirivalve ja peale andmete edastamist käskis oodata edasisi juhiseid.
Kui kella ühe ajal kolmandat korda huvi tundsin, et kaua pean ootama – anti linna ees asuvad koordinaadid.
Liikugu ma sinna ankrusse ja oodaku karantiini- või terviseameti töötajaid.
Oli kaks meest.
Tõin nad oma kummikaga laeva.
Miskit erilist ei küsitud ega otsitud.
Ülejärgmisel päeval pean külastama kontorit – maksma ja saama miskid dokumendid.
Nüüd võisin maal liikuda ja minu ümber oli rannal tekkinud paras sebimine.
Näiteks mingi tegelane Mattew – ütles, et on Kupang Marine Club’ist 🙄
Kui küsisin, kuspoole see jääb, siis mõistlikku vastust ei järgnenud.
Mattew rääkis katkematult, kuidas mul oleks tegelikult vaja paberite ajamiseks agenti – aga no ta aitab mind ja tasuta ja näed – siin on Yanto, kes rolleriga sind tolli viib!
Ok – lähme tolli!
Tollis pidin täitma veebis (tegelikult oleks need enne saabumist pidanud täidetud olema) hulga ankeete/blankette.
Seejärel leppisime kokku järgmisele hommikule laeva külastuse.
Yanto väitis, et täna rohkem asju korda ei saa, aga mu nõudmisele immigratsiooni külastada – ta palju vastu ei punninud.
Saingi sealt peale mõningast ootamist kleepsu (mitte templi) passi!
Nüüd avanes mul võimalus telefoni sim-kaart aktiveerida, tegelikult küll telefoni IMEI-kood registreerida.
Indoneesias on selline kord, et ainult kodanikud või registreeritud/viisaga turistid saavad oma telefoni kasutada.
Ostsin Bokin’ist sim-kaardi, aga telefon pole seda seniajani kasutatavaks tunnistanud.
Paberimajandus on siin üks mahukamaid ja sama tülikas nagu Fidži’l.
Ka tolli pidin teist korda külastama, et lõplik dokument kätte saada.
Lõpuks oli vaja kogu paberipakiga sadama kontorisse minna.
Selleks osutus putka, mis asus mu ankrukoha kõrval.
Sealne tegelane tagus kõigile paberitele oma templid peale ja teatas “Velkam to Kupang”!
Viimase toimingu olulisus jäi mulle veidi arusaamatuks, aga võib-olla selgub see tulevikus.
Järgmisel hommikul oli veel kaks rolleriga tegelast mind “aitama” ilmunud.
Kuna keegi eriti inglise keelt ei osanud, siis ei saanud ma aru – kuhu nad mind sõidutada tahtsid.
Aga väga tahtsid! Mööda tänavat jalutama hakates, püsisid mul umbes pool kilomeetrit sabas.
Tegelikult oli mul huvi omal käel ringi kolada ja rentisin ühe noormehe käest rollu.
Indoneesia on huvitav ja mitmekülgne.
Vist kõige märkimisväärsem on hinnatase!
Olen 8 aastat tagasi käinud Jaava ja Bali saartel, aga ju siis ei ole enam meeles.
Võib-olla seni külastatud ning pigem kõrgemate hindadega kohad – panevad seda märkama.
Mõned näited:
1 liiter diislit 0.75 €
rolleri rent 24h 5.- €
3 kg pesu pesemine 1.50 €
1.5 liitrine Coca-Cola Hypermarket’is 0.70 €
250 (teises poes ka 390) ml Coca-Cola n-ö kiirpoes 0.30 €
kalaturul grillitud kala riisi ja salatiga 5.- €
6-7 väikest fritüüritud saiakest tänaval 0.5 €
masinaga habeme ja kukla pügamine 1.- €
Kirjutasin mitmekülgne tagamõttega – sellest teistsugusest küljest järgmises jutus.
Estonia