Fakarava atoll – Tuamotu saarestik

Eriline tunne on siduda oma kummipaat palmi külge 🙂

Neljapäev, 27.veebruar 2025, kell Tuamotu saartel 00:00 (10:00 UTC, Eestis 12:00).
Prantsuse Polüneesia – Tuamotu saarestikku kuuluv Fakarava atoll, sõidetud Makemo’lt 150 nm, 26 tundi, kokku 886 miili.

Makemo’l on kaks sisse/väljasõidu võimalust – üks saare idaküljel (sellest ma saabusin), teine põhja pool. Suur kiusatus oli rahuliku veega sisemerd mööda sõita põhja poole ja sealt edasi järgmise saare poole.
Mõned miilid säästaks ka edasi-tagasi sõidult.
Arvutuse järgi jõuaksin väljapääsu juurde rohkem kui tund pärast päikeseloojangut…
Aga need korall-kaljud!!

Õhtul vastu paistva päikesega pole neid eriti näha ja pimedas kindlasti mitte!
Mul tuli meelde koht Arabella raamatus, kui arutati võimatuna näivat kaubalaeva ründamist.
Taaniel Tina ütles: “On olemas üks võimalus, millest mitte keegi ei tea… See on vajuv vesi!” 😲
NALI !!

Muidugi ei saa aidata mind vajuv vesi ja kindlasti teavad ning on arvatavasti allpool kirjeldatud abivahendit teisedki kasutanud.
… See on hoopis Google Maps satelliitvaade! 😎

Viimased miilid läbisingi lauspimedas, hoovus sattus soodne olema ja sain järjekordse elamuse pimedas kohisevas vees 10-sõlmelise kiirusega atollist välja kihutades!

See küla on tuntuim siinse piirkonna sukeldumiskoht, kuna saab vee all olla isegi sadade haidega koos! 😲
Siit edasi 6 miili kaugusel oli ankrus Taani jahtlaev Triboloca. Hiljem nende pardal nägin päev varem vee all filmitud kaadreid, mis sellise huviga inimestele vist on tõepoolest unelmate paik.

Esimeses külas ringkäigu lõpetanud, hakkasin ankrut välja tõmbama – ja no ei tule, kohe kuidagi ei tule…
Mul laevas muud sukeldumisvarustust peale maski pole, kuid ka läbi selle veepiiril kummipaadis kõõludes oli 10-meetri sügavusel näha kuidas ankrukett ühe korallimätta alt läbi jookseb!

Lasin ketti rohkem välja ja mootorit kasutades üritasin ketti koralli alt küljele välja lohistada.
Lõpuks õnnestus, ent kui oli veel viimased 12-13 meetrit ketti vees – jälle enam ei tule!!
Uuesti maskiga vaatama ja nägin, et ka ankur on kivi all kinni!

Jälle rohkem ketti välja, nõksutamist ühes ning teises suunas – viimaks sain kätte!
Aga selle jahmerdamise peale kulus mul kokku umbes 3-4 tundi ning pole aimu kui palju mu enda energiat – sest ankruvintsiks on Hilja pardal kapteni käeramm ja järgmise aastavahetuse eel saab Jõuluvana minult kirja palvega saata elektriline ankruvints!

Triboloca’ga olime kohtunud Panamas ning Hiva Oa’l aitas Mattias mind Hilja masti tõmmata, kui sealt andurid seismise ajaks alla tõin.
Et mul oli ankru suhtes sel hetkel allergia 😆, siis panime jullade kõrvale knaapi pika otsaga ka minu purjeka!

Siit põhjas asuva suurima asula Rotoava’ni on veel 30 miili, sellest pool on tähistatud laevatee.
Pimedas jõudsin sinna kohale ning järgmine päev tegin ringi küla lõunapoolses osas.

Jäin Fakarava’le paariks päevaks. See oli seni külastatud atollidest kõige “asustatum”.
Lisaks paarile kauplusele (kus enne varustuslaeva saabumist polnud tilkagi õlut enam alles) ka tankla.
Olin juba piisavalt kaua teel olnud, et vaja veidi ka olmega tegeleda.
Siin oli võimalus ja lasin pesu ära pesta.

Ka tarbevee varusid on vaja täiendada (esimest korda peale Hiva Oa’d).
Siin magedat vett niisama ei saa, tuleb linnavalitsusest kaart soetada.
See-eest lubati, et vesi on puhas, väidetavalt filtreeritud ning kõlbaks ka joomiseks.
Hiva Oa sadama veesüsteemist saadud tasuta vesi oli väga hägus ning nõude põhja kogunes korralik sade.