s/y HILJA

El Hierro

Avaleht > Blogi

Kirdenurga sadam on tuliuute poomidega kaidega – paljude vabade kohtadega.
Esmaspäev, 23.jaanuar 2023, kell Kanaaridel 21:30 (21:30 UTC), El Hierro Puerto de la Estaca Marina, sõidetud 77 nm (La Gomera’lt 48 nm, 8 tundi).
Lõuna ajal hakkasin liikuma faktiliselt kõige läänepoolsema Euroopa saare poole (olen ju tegelikult Aafrikas, aga see siin on Hispaania ning seega Euroopa koos kõigi oma hüvedega).
Alguses sain poolteist tundi purjetada, siis poolteist tuulevaikuses motoriseerida ja laines loksuda.
Siis läks ralliks – 10 minutiga oli tuul 10 m/s ja keris vaikselt juurde!
Muidugi oli paari tunniga lained samuti 3-4 meetriseks upitatud ning autopiloot veidi hädas bakstaagist puhuva tuule ja lainega (pigem viimasega).
Mulle meeldis mõte sõita edasi foka ja kahe-kolmandiku kroodiga (Toomase e. autopiloodi jaoks tulnuks kroot sel hetkel kokku kerida).
Tuul tõusis 12-15 m/s peale, maksimum 17.
Laeva kiirus stabiilselt 7-9 sõlme (ilma kroodita 1.5-2 sõlme vähem), maksimum 13.

Elamus oli kihutada saare poole kottpimedas, kui eest läbi liikuvad lainemäed varjavad kohati madalamal paistvaid tulesid!
Kindlasti ei unune sadamasse sissesõit sellel lainete karusellil, kus oli elulise tähtsusega masina kindel käik ja rooli veatu toimimine! Kui nendest üks oleks tõrkunud, siis poleks enam tore olnud!
Muuli taha jõudes, 90-kraadise pöörde järel saabus rahu – lainet enam polnud ja kalju varjus olevas sadamas vilistas vaid mõni üksik iil.
Sadamas oli ruumi palju. Raadios kutsungile keegi ei vastanud ja tundus, et vahet polnud kuhu silduda. Keegi appi ei tormanud, isegi kõrval seisnud rendijahi poolakad vaatasid pealt nagu etendust.
Ah, polnud vajagi 🙂!

El Hierro päikesepoolne külg on pigem taimestikuta ja tumeda vulkaanilise liiva ning kivimitega kaetud

Sadam tundub olevat renoveerimisjärgus – väravad (kaardi moodulid küljes) traadiga kinnitatud lahtisesse asendisse, suunaviitasid kontorile pole, samas WC ainult kaardiga avatav.
Hommikul leidsin lõpuks sadamapolitsei, kus vormistatigi sisseklaarimisprotseduurid ja võeti ka tasu (minult 13.-, vau! kui vähe!)
Suhelda sai vaid hispaania keeles, mida ma ei oska! Bueno!
Aga mulle meeldib see sadam! Tundub, et siia saarele satub vähe turiste, maru rahulik on.
Sõitsin saare n-ö pealinna – Villa de Valverde’sse (bussipilet 1,28 €).
Üllatuseks teatasid kõik kolm autorendifirmat, et polegi vabu sõidukeid sel päeval!

Kõrgemal on rohkelt okaspuid, need pole tegelikult põõsad 🙂

Helistasin lennujaama ja seal oli 75.- € eest auto saadaval.
Olin tõuksi bussi kaasa võtnud – nüüd kasutasin gravitatsiooni, et 550 meetri kõrguselt serpentiini pidi 8 km alla põhjarannikul asuvasse lennujaama vuhiseda! Viimasel momendil turgatas pähe netist auto ette broneerida. Hind 33.- €!! Täiskindlustusega! Tagastada lubati lennujaama asemel sadamasse! 😎

Opel Corsa oli tegus ka veidi off-road’i meenutaval pinnasteel
Maapind annab aimu, et on kunagi sulas olekus siia voolanud
Kohalikust vulkaanilisest kivimist on rajatud lõpmatult palju aedu, ääriseid ja kaetud kõnniteid
Päikesele varjulisemates kohtades (põhja pool ja mägedes) on rohelust päris palju
La Restinga – lõunatipus asuv sadam, mis mulle millegi erilisega silma ei hakanud
Rootsi lipu all Noatun’i pardal on Simon koos naise ning 2 ja 3 aastase lapsega Rootsist täpselt aastaks (juulist-juulini) siia kanti purjetama tulnud
Lääneküljel asuv El Lomo Negro – seal teispool Atlandit on Kariibid…

Kuna neljapäevaks lubab tugevamat tuult, siis lasen selle endast mööda. Igav mul pole – laevas on nii mõndagi vaja nokitseda ja blogi võiks ka kirjutada 😆

Viimased postitused

Saa teavitusi, kui Hilja postitab