Isabela saare Puerto Villamil’i ankruala – Hilja on suurendades näha parempoolseimana
Laupäev, 11.mai 2024, kell Galapagosel 16:00 (22:00 UTC, Eestis pühapäeval 01:00), Ecuador – Galapagose Isabela saar Puerto Villamil, sõidetud 964 nm (Santa Gruz’ilt 48 nm, 9 tundi).
Järgmisele saarele lähenedes “lülitus” AIS’i asukoha saatefunktsioon välja – pole mul vaja reklaamida siin oma kohalolekut…
Kesköö paiku jõudsin ankrualale, kus oli 6 jahti ees, ruumi jagus. Pärast mind saabus veel Prantsuse lipu all Takeo – imestasin, et ka tema AIS ei toiminud… Eelmiselt saarelt lahkudes nägin, et ta oli AIS’i andmetel minust pool tund hiljem samas suunas liikuma hakanud.
Hommikul kihutas Takeo kapten jullaga minust mööda ainukese eemal näha oleva kai suunas ning paari tunni pärast tagasi punnis seljakotiga. Kuna mul oleks ikkagi mõningaid toiduaineid juurde vaja, siis Maps’i järgi peaks linnakeses mõned toidukauplused olema, ka naabri seljakotis oli arvatavasti just söögikraam.
Olin kummika korralikult ära pakkinud ja ilmaasjata ei olnud tahtmist jälle lahti-kokku võimlemisega tegeleda, siis ujusin Takeo juurde. Polegi peale ekvaatoril korraks vette hüpet sel korral ookeanis ujunud 🙂.
Takeo kapteniks osutus väga head inglise keelt kõnelev ja vastutulelik Jean-Luc Brest’ist. Ütles, et hakkab kohe Markiide poole purjetama ja linnast saaksin toitu kindlasti. Võib-olla isegi kütust, sest tankla siin on.
Vaatamata kirjeldusele enese olukorrast loa puudumise kohta maale pääsemiseks, julgustas ta mind kindlasti minema – siin ei pidavat paberid kedagi huvitama. Mõistagi kui just ise põhjust ei anna.
Krahmasin kaasa sejakoti ja kõik kanistrid ning suundusin maa poole. Keegi ei tundnudki mu vastu huvi ja sain selgeks tehtud, et vajan taksot või autojuhti. Poole tunni pärast pidavat Steven tulema ja mind aitama. Steven’iks osutus väikest mõõtu veoauto pahur juht.
Üsna kiirelt sai selgeks, et toidupoest ma omale meelepärast leian, aga diisliga ikkagi lihtne pole. Tanklast kütuse ostmiseks peab sadamakapten minu maal viibimise seaduslikkust kinnitama. Pakkusin, et annan raha kaasa ja toogu siis enda nimel. Kahju, et mossi-Stevenist pilti ei saanud, aga pika jauramise tulemuseks pakkus ta mulle lõpuks “salakaubana” 100 liitrit diislit 290.- USD eest ja 10 liitrit vett 2.-!
No pagan, nii väga mul seda nüüd ka vaja pole. Andsin talle viieka luhta läinud aja kompensatsiooniks ning palusin sõita toidupoodi ja sadamasse.
Poest väljudes oli leidsin üllatuseks kõnniteelt oma kanistrihunniku ja Steven’it ei kusagilt 😲.
Küsisin poemüüjalt, kas ta leiaks mulle takso? Vaevalt kümne minuti pärast sõitsime piisavalt inglise keelt oskava John’i juhitud kastikas, linnast väljas asuva tankla poole.
Hetkel oli seal lõunapaus (imestasin, et kohalik sellist asja “peast” ei teadnud, aga ma sain autoaknast ringi vaadata ja ajast kindlasti kahju polnud).
Tanklatöötajaga vesteldes selgus ikkagi, et kütust ma ei saa, kuna paberid pole korras. Tagasiteel leppisime John’iga kokku, et ta tangib mulle “enda nimel” 40 liitrit.
Pärast veel üht poeskäiku ja autojuhi kodus 10-liitrise veekanistri täitmist (tasuta!) suundusime uuesti tanklasse. Autost ma välja tulla “ei tohtinud”, aga nägin tankuril summat 22.57
Siiski oli minu poolt makstud 40.- dollarit “salakütuse” eest piisavalt soodne ja minule arusaamatul põhjusel pakkus John, et pärast kella viit saaks veel sama hinnaga 20 liitrit – deal!
Üks tähelepanek kaubandusest veel – ehk oli viga minu kehvas otsingus, aga purgiõlut ei pannud ma tähele. Pudelites oli kesvamärjuke olemas.
Kilpkonnadest juttu tehes, tuli välja et veerandtunnise autosõidu kaugusel asub nende hoiu ja aretuskeskus. John oli nõus mind järgmise kütuse saamise ajal ka sinna viima.
Sain ka galloni jagu bensiini 5 dollari eest kummika mootorile. Täislastis ning päris arvestatavate vahemaade läbimiseks kulutab isegi minu pisike 2.5 hp Suzuki mootor arvestatava koguse bensiini.
Sissepääs keskusesse maksis 10.- $ ja saatjaks/jutustajaks oli head inglise keelt rääkiv giid.
Karistus kilpkonna surmamise eest on sama nagu inimese mõrva eest – 25 aastat vangimaja!
Olin John’ile kõige eest äärmiselt tänulik ja küsitud 30.- dollarit, kindlasti tema teenetele vääriline tasu!
Korra öösel ärgates tundsin, et laev on kuidagi vales suunas. Siin paistab olevat komme (eelmise saare peal samuti) ka ahtriankur välja viia, et ankrul olijate asendid ühtmoodi oleks. Oli minulgi ahtriankur väljas.
Läksin ahtriotsa peale võtma ja sain kohe aru, et see on lõtv. Kuni tõmbasingi pardale lahtikeeranud seekli ilma poldita ning mõistagi oli merepõhjas ankur koos paarimeetrise ketiga.
Et vööriankur pidas kenasti, siis polnud pimedas rohkem teha midagi ja magasin edasi. Selge oli vaid see, et plaanitud hommikune väljasõit lükkub edasi.
Päevavalguses üritasin ujumismaskiga kadunud ankrut merepõhjas märgata – sügavus oli umbes 5 meetrit, paljudes kohtades paistab vesi piisavalt hästi läbi, aga siin mitte.
Võtsin jälle teekonna ette linnakesse – ehk leidub mõni siin akvalangist. Lootust peaks olema, sest reklaamide järgi pakutakse turistidelegi sellist sukeldumisviisi lisaks snorgeldamisele.
Mõningaste suunamiste ja soovituste järgi jõudsingi lõpuks ühte sellisesse ettevõttesse, kus instruktor oli nõus tunni pärast tulema.
Pärast umbes kahekümneminutilist mulistamist tõusis ta pinnale ja ütles, et oli üsna juhuslikult põhja kobades leidnudki otsitava, sest nähtavus olevat pea olematu! Läks see mulle maksma 50.- $. Mitte just päris uue hinna, aga ilma varuankruta on kehva olla.
Nüüd on küll kõik ettevalmistused umbes kolmenädalaseks ookeanil olemiseks tehtud ja paari tunni pärast – 12.mail 2024 kell 00.00 UTC tõmban Galapagose viimasest peatuskohast ankru üles!
Postituste teatepulga annan jälle üle maapealsetele ja loodetavasti saavad need olema positiivsed 😎
Estonia