s/y HILJA

Santa Cruz’i saar – Galapagos

Avaleht > Blogi

Puerto Ayora linnake on väga äge, justkui turistikas, aga mulle jättis hea mulje
Neljapäev, 09.mai 2024, kell Galapagosel 16:30 (22:30 UTC, Eestis reedel 01:30), Ecuador – Galapagose saarestiku Santa Cruz saar, Puerto Ayora, sõidetud 961 nm (Panama’st 916 nm).
Kohale jõudes oli muidugi esimeses järjekorras bürokraatiaga tegelemise asemel vaja internet leida ja ühe avatud võrgu ankrualal avastasingi 🙂.

Sadam on kesklinnas – maale astudes satud kohe kirevate vaateakende ning turistile pakutavate teenuste reklaamide keskele. Nendeks on meretuurid, koopa ja niisama sukeldumised, igasuguste mere ja maa elukate vaatlused jne.

Siis oli aeg juba sealmaal, et ametiasutuste lahtioleku ajad said läbi ja pimeduse varjus läksin kummikaga ikkagi maale.
Seda teavad paljud, et Galapagosele saamiseks tuleks läbi teha bürokraatia kõrgem pilotaaž.
Ma läksin legendiga, et Panama’st sõitsin välja suunaga Hiva Oa’le (nii on kirjas ka väljumise Zarpe’l).
Sain merel tugeva vastutuule ning pidin kasutama palju mootorit (mõlemad on tegelikult õiged) – nüüd vajaksin juurde kütust ning tundub, et mootoril vajaks välja vahetamist impeller – kui see kulunud on, siis ei ole piisavalt jahutusvett ning mootor kuumeneb üle.

Uusi impelleri “tiivikuid” on mul kaasas mitu ja see käib noolega näidatud kaane all. Hädapeatus on mingil moel aktsepteeritav, kui alusel on tekkinud tehnilised probleemid. Selle põhjusega kavatsesingi impelleri juttu kasutada.

Kõikides ärides sai maksta kaardiga ja silma jäi väga palju valgeid turiste.
Oluline põhjus võib olla, et saarel paikneb ainus rahvusvaheline lennujaam.
Kõik teenused olid saadaval, isegi ühe paaditarvikute poe leidsin, kuigi sel kellaajal juba suletud.

Terve tänav ainult toidukohtade päralt, aga neid jagus ka teistele tänavatele

Jalutasin sadama ümbruses paar tundi ja ette ruttavalt võib öelda, et õigesti tegin, sest muidu vist polekski sel saarel jalga maha saanud.
Ühest elektroonikapoest õnnestus saada kohalik sim-kaart 3 Gb andmesidega kolmeks päevaks 👍.

Pimedas ei saa head pilti, aga tahtsin näidata mõõna – siin erineb tõusuga võrreldes veetase 2 meetrit. Jullade kais on põhjakivid kohe-kohe mootori jalga puutumas. Kõrval kivisein kaob tõusuga vee alla.

Veetaksod transpordivad kliente linnast just Hilja ankrupaigast vaid saja-kahesaja meetri kaugusele hotellidesse (sinna maismaa džungli tõttu teistmoodi ei saa) või seal lähedal asuvale kaunile mererannale. Ootekaidel tuiavad ringi merilõvid.

Neid loomi inimeste kohalolek või mööda kõndimine ei häiri

Käisin korra ka veetaksode sihtkohaks olevas hotellide piirkonnas (linnas on mujalgi väga palju hotelle – turism on siin kõige olulisem sissetulekuallikas).
Hommikul olin kõik tegevused laevas just lõpetanud kui poordi sõitis rib (kummipaat), millel 2 rahvuspargi kirjadega riietuses meest tahtsid rääkida. Ainult hispaania keeles me teineteist ei mõistnud ning üritasin küsida passikontrolli kohta. Selle peale sain aru, et öeldi – pool tundi.

Ühte rib-i (vähe suuremaga tulid hommikul ametnikud) oli üks isend end magama sättinud – õnneks mitte minu pisikesse jullasse

Ja siis nad tulid – esialgu üks navi (merejalaväelane, kes paar pilti allpool ka näha), üks rahvuspargi töötaja (kogu Galapagos on põhimõtteliselt range korraga rahvuspark) ja üks kes osaks inglise keelt – oli tõlk, aga nimetas end ka lawyer, seega jurist/advokaat. See jäi mulle kõrva ja head ei tõotanud.
Veidi aja pärast tuli veel 1 navi ja mustas vormis politseinik, kes vastavalt ka relvastatud.
Kogu aja käis jutt selle ümber – kas ma teadsin kuhu ma tulnud olen ja et saartega tuleb hoida distantsi lubade puudumisel 14 miili.

Hotellide ja restoranide vahel on väga ilusad, pimedas valgustatud “rajad”

Minu jutu kohta hädapeatuse kohta sooviti näha logiraamatut, kuhu olen teinud märke, et minu kutsungile 16-ndal kanalil keegi ei vastanud. Seda mul näidata polnud. Impelleri jutt tundus neile isegi mõjuvat veenvalt. Aga oleks pidanud raadio teel teada andma.
Esimesena kontrollis laeva sisemuse üle rahvuspargi ametnik.
Siis tuuseldas veel korralikumalt politseinik. Millegipärast huvitas teda ka külmik.

Ka randa ja sellel paiknevasse hotelli viib valgustatud liiva”rada”

Pärast tunni kestnud (põhiliselt omavahel hispaania keeles) seletamist öeldi mulle, et vajan agenti. Selle kaudu pean tasuma “legaliseerimise” summa 823.- $!!! Lisaks agendi tasu ja midagi veel…
Oooodake nüüd! Palusin number-haaval mulle aeglaselt, korra ka fine-ks (trahv) nimetatud, summa uuesti öelda! Tuli välja, et arve ma inglise keeles ikkagi tean.

Kuna ametnikud tegid samasuguseid pilte omade telefonidega, siis julgesin küsida enda omaga ka üht. Kui arvate, et ma olen iga pildi peal sama pluusiga, siis mul on neid tegelikut vist 8. Valge ja väga hästi õhku läbi laskev kangas on selles kliimas kõige parem 🙂

Ütlesin kiirelt, et pole valmis maksma seda raha. Tegin ettepaneku võimalikult kiireks ärasõiduks.
Sellele järgnes mulle arusaamatu jutuvada ja mõned telefonikõned. Lõpuks teatati, et ma olevat õnneseen ja kui ma kõiki tuttavaid purjetajaid ka hoiatan, et Galapagosele sedasi ei tohi tulla – siis midagi maksmata tuleb kohe lahkuda.
Kütet ei saa ilma “legaliseerimata”, vett ka mitte ja impeller vahetagu ma 14 miili kaugusel.
Olin kõigega nõus. Impelleril pole tegelikult viga midagi, kütust on tank triiki täis (ainult kõik kanistrid on tühjad). Veega on kehvasti, seda oleks võinud küll juurde saada.
Asju kokku pannes viipasin mõnele möödasõitjale – kas saaks mõni mulle vett või kütust ehk tuua.
Ei võtnud keegi vedu, eks kõigil olid omad toimetamised.
Lõpuks läksin kummikaga kõige kähema hotelli juurde ja nad olid väga lahkelt valmis mu veenõud täitma.

Nii tõin 140 liitrit vett – nüüd peaks jaguma

Uurisid isegi võimalust diislit tuua, aga minu valged kanistrid polevat sobivad – tanklas lubatakse täita vaid punaseid, mis on valmistatud kütuse jaoks… No tuleb siis “ausalt” purjetada!
Tegelikult kulus mul lausa 5 tundi, sest lisaks vajadusele teha laev mereklaariks kolmenädalaseks ookeanisõiduks, vahetasin mootoril õli ja filtri.
Lõpuks sain juba sõnumi, et kui ma kohe ei lahku, siis tuleb “seltskond” uuesti ning alustatakse ikkagi “legaliseerimist”.
Kell 17.30 hiivasin ankru ning hakkasin liikuma.

Kaarti vaadates jäi mul silma järgmise saare – Isabela (saarestiku kõige suurem) lõunaosas asuva Puerto Villamil’i ankruala…

Viimased postitused

Saa teavitusi, kui Hilja postitab