Puerto Ayora linnake on väga äge, justkui turistikas, aga mulle jättis hea mulje
Neljapäev, 09.mai 2024, kell Galapagosel 16:30 (22:30 UTC, Eestis reedel 01:30), Ecuador – Galapagose saarestiku Santa Cruz saar, Puerto Ayora, sõidetud 961 nm (Panama’st 916 nm).
Kohale jõudes oli muidugi esimeses järjekorras bürokraatiaga tegelemise asemel vaja internet leida ja ühe avatud võrgu ankrualal avastasingi 🙂.
Siis oli aeg juba sealmaal, et ametiasutuste lahtioleku ajad said läbi ja pimeduse varjus läksin kummikaga ikkagi maale.
Seda teavad paljud, et Galapagosele saamiseks tuleks läbi teha bürokraatia kõrgem pilotaaž.
Ma läksin legendiga, et Panama’st sõitsin välja suunaga Hiva Oa’le (nii on kirjas ka väljumise Zarpe’l).
Sain merel tugeva vastutuule ning pidin kasutama palju mootorit (mõlemad on tegelikult õiged) – nüüd vajaksin juurde kütust ning tundub, et mootoril vajaks välja vahetamist impeller – kui see kulunud on, siis ei ole piisavalt jahutusvett ning mootor kuumeneb üle.
Kõikides ärides sai maksta kaardiga ja silma jäi väga palju valgeid turiste.
Oluline põhjus võib olla, et saarel paikneb ainus rahvusvaheline lennujaam.
Kõik teenused olid saadaval, isegi ühe paaditarvikute poe leidsin, kuigi sel kellaajal juba suletud.
Jalutasin sadama ümbruses paar tundi ja ette ruttavalt võib öelda, et õigesti tegin, sest muidu vist polekski sel saarel jalga maha saanud.
Ühest elektroonikapoest õnnestus saada kohalik sim-kaart 3 Gb andmesidega kolmeks päevaks 👍.
Veetaksod transpordivad kliente linnast just Hilja ankrupaigast vaid saja-kahesaja meetri kaugusele hotellidesse (sinna maismaa džungli tõttu teistmoodi ei saa) või seal lähedal asuvale kaunile mererannale. Ootekaidel tuiavad ringi merilõvid.
Käisin korra ka veetaksode sihtkohaks olevas hotellide piirkonnas (linnas on mujalgi väga palju hotelle – turism on siin kõige olulisem sissetulekuallikas).
Hommikul olin kõik tegevused laevas just lõpetanud kui poordi sõitis rib (kummipaat), millel 2 rahvuspargi kirjadega riietuses meest tahtsid rääkida. Ainult hispaania keeles me teineteist ei mõistnud ning üritasin küsida passikontrolli kohta. Selle peale sain aru, et öeldi – pool tundi.
Ja siis nad tulid – esialgu üks navi (merejalaväelane, kes paar pilti allpool ka näha), üks rahvuspargi töötaja (kogu Galapagos on põhimõtteliselt range korraga rahvuspark) ja üks kes osaks inglise keelt – oli tõlk, aga nimetas end ka lawyer, seega jurist/advokaat. See jäi mulle kõrva ja head ei tõotanud.
Veidi aja pärast tuli veel 1 navi ja mustas vormis politseinik, kes vastavalt ka relvastatud.
Kogu aja käis jutt selle ümber – kas ma teadsin kuhu ma tulnud olen ja et saartega tuleb hoida distantsi lubade puudumisel 14 miili.
Minu jutu kohta hädapeatuse kohta sooviti näha logiraamatut, kuhu olen teinud märke, et minu kutsungile 16-ndal kanalil keegi ei vastanud. Seda mul näidata polnud. Impelleri jutt tundus neile isegi mõjuvat veenvalt. Aga oleks pidanud raadio teel teada andma.
Esimesena kontrollis laeva sisemuse üle rahvuspargi ametnik.
Siis tuuseldas veel korralikumalt politseinik. Millegipärast huvitas teda ka külmik.
Pärast tunni kestnud (põhiliselt omavahel hispaania keeles) seletamist öeldi mulle, et vajan agenti. Selle kaudu pean tasuma “legaliseerimise” summa 823.- $!!! Lisaks agendi tasu ja midagi veel…
Oooodake nüüd! Palusin number-haaval mulle aeglaselt, korra ka fine-ks (trahv) nimetatud, summa uuesti öelda! Tuli välja, et arve ma inglise keeles ikkagi tean.
Ütlesin kiirelt, et pole valmis maksma seda raha. Tegin ettepaneku võimalikult kiireks ärasõiduks.
Sellele järgnes mulle arusaamatu jutuvada ja mõned telefonikõned. Lõpuks teatati, et ma olevat õnneseen ja kui ma kõiki tuttavaid purjetajaid ka hoiatan, et Galapagosele sedasi ei tohi tulla – siis midagi maksmata tuleb kohe lahkuda.
Kütet ei saa ilma “legaliseerimata”, vett ka mitte ja impeller vahetagu ma 14 miili kaugusel.
Olin kõigega nõus. Impelleril pole tegelikult viga midagi, kütust on tank triiki täis (ainult kõik kanistrid on tühjad). Veega on kehvasti, seda oleks võinud küll juurde saada.
Asju kokku pannes viipasin mõnele möödasõitjale – kas saaks mõni mulle vett või kütust ehk tuua.
Ei võtnud keegi vedu, eks kõigil olid omad toimetamised.
Lõpuks läksin kummikaga kõige kähema hotelli juurde ja nad olid väga lahkelt valmis mu veenõud täitma.
Uurisid isegi võimalust diislit tuua, aga minu valged kanistrid polevat sobivad – tanklas lubatakse täita vaid punaseid, mis on valmistatud kütuse jaoks… No tuleb siis “ausalt” purjetada!
Tegelikult kulus mul lausa 5 tundi, sest lisaks vajadusele teha laev mereklaariks kolmenädalaseks ookeanisõiduks, vahetasin mootoril õli ja filtri.
Lõpuks sain juba sõnumi, et kui ma kohe ei lahku, siis tuleb “seltskond” uuesti ning alustatakse ikkagi “legaliseerimist”.
Kell 17.30 hiivasin ankru ning hakkasin liikuma.
Kaarti vaadates jäi mul silma järgmise saare – Isabela (saarestiku kõige suurem) lõunaosas asuva Puerto Villamil’i ankruala…
Estonia