Galapagosele

Puerto Ayora ankrualalt pilt vööri…
Kolmapäev, 08.mai 2024, kell Galapagosel 14:00 (20:00 UTC, Eestis 23:00), Ecuador – Galapagose saarestiku Santa Cruz saar, Puerto Ayora.
Tervitan kõiki Eesti purjetajaid, kes on hooaja esimese sõidu teinud! Minu selle hooaja avapurjetamise pikkuseks kujunes 916 miili ja aega võttis 171 tundi ehk 7 ööpäeva ja 3 tundi 😉
Masinaga 97 töötundi, 130 liitrit kütet.
Nagu ikka – kui merel, siis pilte vähem, juttu rohkem 🙂.

Arvestasin, et viimasest Panama maaninast mööda sõites taban tõenäoliselt mobiililevi (mul oli veel umbes 1Gb jagu andmemahtu kohaliku sim-kaardi peal alles) ja selleks ajaks oleks paras 20 tunni jooksul veel mingi jutt blogisse trükkida.
Tegelikult isegi mõtlesin selle peale, et viimati lainete vahel olnuna Eestis möödunud aasta septembris – siis n-ö tasakaaluandur vist vajaks kohanemiseks aega…
Üks rumalaimaid viise selle “testimiseks” on kindlasti kajutilaua taga arvuti klaviatuuri klõbistamine.
Niisiis olid mul pärast viimase jutu postitamist esimese purjetamispäeva lõpuks tuntavad merehaiguse tunnused. Sain kõike teha ja eks esimene purjetamine tõstis meeleolu.
Tegin ning sõin esimestel päevadel isegi sooja hommiku- ning õhtusööki.

Võib-olla ei lasknud enesetundel paraneda ka maast eemaldudes õigete lainete õõtsumisse jõudmine ning päevade viisi pea maksimaalses kreenis tihttuules purjetamine, kohati pooleteisesõlmelise vastuhoovuse tõttu vilets edasi liikumine ning ka kolmanda päeva öösel minitormiga jagelemine.
Igal juhul tekitas lõpuks väikese rõõmutunde neljandaks päevaks tekkinud külgtuul ja lootus, et varasemate ennustuste kohaselt nii jääbki.
Ka hoovus lõpetas kiusamise – 24 h läbisõidud muutusid 135-140 miilisteks.
Aga ei – järgmiseks päevaks jälle krüssukurss!! Nagu lõputu lühiraja vastutuule märki sõit, vähemalt paute polnud vaja teha.

Pärast seda, kui linnud rooli, roolimehe istme ja kokpiti laua täis pasa…sid – rohkem ei lubanud neid laevale. Mingi liik väljutas alumisel saalingul istudes sellist musta ollust kroodi, poomi ja kajutilae peale – nagu oleks mööda sõitva mootorlaeva masinist läbitöötanud õli visanud.
Ega nad sõnadest aru ei saanud ja kuni igaüks oli pootshaagiga obaduse saanud, siis hakkasid eemale hoidma.
Sain Vana käest selle eest veidi sugeda ka.
Pootshaagiga ulatusin vöörkantslini täpselt vöörikajuti luugist välja upitades. Seega käis luuk lahti-kinni mitmeid kordi ja kui ühel hommikul veel viimast und vedelesin käis korralik laine üle vööri.
Umbes morsiklaasi jagu vett mulle täpselt näkku kinnise vöörikajuti luugi vahelt!!
Luuki uurides avastasin, et tihend on ühest servast väsinud ja ka hinged logisesid kruvidest. Kruvid kinni ja edaspidi tuleb luugi sulgemise järel veidi seda ka “suruda”. Rohkem vett pole tulnud.

Poolel teel võtsin ette enne mind seda teekonda läbinud Eesti purjekate kirjeldused sellest minimaalselt 900 miili pikkusest distantsist – Martha, Temptation, Bellatrix.
Just viimase jutust käis läbi ülalmainitud raamat. Et see mul kaasas oli, siis lugesin läbi.
Väidetavalt tõestisündinud lool põhinev jutustus autorist, kes alustas juunis 1946 pärast sõda teekonda Panamast väikesel purjekal sooviga jõuda oma naise juurde Austraaliasse. Elanud üle laevahuku Fiji lähedal, lõpuks detsembris ta ka kohale jõudis (viimased 1000 miili sõjaväe lennukiga).
Enam õigemat kohta maakera peal selle raamatu lugemiseks polnud! 😎

Mitu päeva polnud peale vee ja paki küpsiste miskit alla läinud (isegi õlut ei puutunud üle 40 tunni 😆). Viiendal päeval läks kõht lõpuks tühjaks ja tegin miskit korralikumat süüa.
Järgneval päeval oli enesetunne juba hea ja ka tuul keeras nurga ning puhumiskiiruse mugavamaks.
Umbes siis oli ka see, kui vaatasin imestades välistemperatuuri.
Kui muidu oli see päeval ikka 33 kraadi, siis nüüd äkki ainult 26. Selguse tõi merevee temperatuur – see oli samuti 26. Mingi jahedama hoovuse sisse olen vist sattunud.

Ekvaator – kolmapäeva öösel, 08.mail kell 01:21 (07:21 UTC), läänepikkusel 089°21’33’’ jõudsin lõunapoolkerale.
Aeglustasin laeval käiku ja hüppasin korraks henseldamise mõttes vette ning kui turvaotsa ümber poleks olnud – oleks kõhe hakanud. Just sel hetkel lükkas tuulehoog Hilja’t edasi! Jõudsin küll kolme-nelja kroolitõmbega pardani, aga tunne oli ehe! 😲
Ühe ehmatuse osaliseks sain veel – kerides Galapagose kaarti ühele ja teisele poole, olid saarte kontuurid kadunud. Üldse olid kuidagi räsitud kõik andmed.Lülitasin plotteri välja-sisse – nüüd polnud enam üldse kaarti. Õngitsesin plotterist välja mälukaardi, millel merekaart salvestatud on – väikese sd-kaardi kolm klemmi olid kaetud rohelise oksiidiga! Viimati liigutasin kaarti vahetult enne Panamast välja sõitu!
Puhastasin ja õlitasin nii kaarti kui kaardi pesa.
Lõpuks ilmus kaart jälle korrektselt ekraanile, aga pean igaks juhuks varu mälukaardid üles otsima. Järelikult on plotteri sisse mereniiskust sattunud…

Nüüd olen Santa Cruz’i saare Puerto Ayora linnakese ankrualal. Seda, kas või mis tingimustel mul siia päevaks-kaheks jääda lubatakse – veel ei tea. Kindlasti on mul vaja juurde kütust! Magevett ja toitu võiks ka saada.