Pildil olevast sillast, enne esimesse lüüsi jõudmist, olen ma korduvalt autoga üle sõitnud ja esimeses Panamast kirjutatud jutus on pilt ka “pealt poolt”
Pühapäev, 28.aprill 2024, kell Panamas 17:20 (22:20 UTC, Eestis esmaspäev 01:20), Panama City, La Playita Marina, sõidetud 46 miili.
Enne kui kanali läbimise jutu juurde asun, siis oli paar päeva varem minuga ühendust võtnud blogi lugema sattunud Mihkel, kes pärit on Hiiumaalt, aga töötab Panama City’s.
Et kanali läbimiseks on kohustuslik meeskond lisaks kaptenile – neli linehandlerit ehk Eesti keeles n-ö otsapoissi, siis oli tema nõus ühena osalema.
Taanlaste purjeka Manta kapten oli juba varem lubanud, et kolm tema meeskonnaliiget võivad samuti kaasa tulla.
Kui muud võimalust ei leia, siis umbes 100-120 dollarit osaleja kohta on sellele teenusele ka pakkujaid leida.
Kuna vahepealse ajaga eriti miskit teha polnud, siis olin kirjutanud ka Kolumbiasse ostetud lennupileti müüjale – olgugi, et kõige see oli odavaim ja not-refund (mtte tühistatav/tagastatav). Küsija suu pihta ju ei lööda. 🙂
Nad olidki täna enamuse rahast tagasi kandnud – nii et Dominikaanist minema saamine läks mulle vaid 25.- dollarit maksma. 👍
Lõpuks oligi siis käes laupäev.
Mihkliga nägupidi tuttavaks saanud, tuli välja et tean tema onu, kes on s/y Merilane kapten Raigo!
Seni kuni netti on – saan vaadata ETV eetris olevaid Veetee saateid, kus Merilane üks peaosalistest 🙂.
Esmalt tuli umbes poolteist tundi ankrus oodata pilot‘i peale tulekut. Ma nimetan teda edaspidi Eesti keeles lootsiks. Seda see ju tegelikult tähendab, kuigi purjeka pardal kõlab kuidagi suursuguselt 😆.
Kord on selline, et kõigile pardalolijatele peab kapten pakkuma sooja sööki. Võileivad või puuviljad ei sobi. Kui lootsile söök ei sobi või seda ei pakuta – tuleb tasuda pärast kanalit lisaks 350.- $, mille eest siis juhendaja tellib maa pealt toidu!!
Kolm lüüsi läbitud, olime tõusnud umbes 30 meetrit kõrgemale – Gatun’i järvele.
Üllatuslikult teatas Juan, et ta ei soovi süüa ja näitas pea paarimeetrise läbimõõduga poid, mille külge pidime ööseks jääma. Talle endale tuli laev järgi ja ega polnudki siis muud teha, kui meeskonnale süüa.
Hilja oli nüüd umbes 18 kuud pärast Kiel’i kanalit jälle korraks magedasse vette sattunud. Ujuma mineku keelas loots kohe ära, kuna järves on hulgaliselt krokodille ja poi ei asu metsaga kaetud rannast kaugel.
Hommikul kell 7.15 oli uus loots kohal ja jätkasime masina põrinal (nii kõrgeid pöördeid pole ma kunagi kasutanud, sest juhendaja nõudis kogu aeg kiiruseks 6.5 sõlme).
Sedasi umbes nelja tunni pärast jõudsime viimaste lüüside lähedusse ja siis teatas loots – nüüd passime siin pool tundi, et oodata tagant lähenevat kaubalaeva. Sellega läheme koos lüüsi.
Lüüsis teatas Victor, et nüüd läheb aega ja talle tuleb lõunat pakkuda.
Saigi siis kiirnuudlid, eelmisel õhtul allesjäänud hakklihaga.
Mõlemad Mihkliga olime pärast kanali läbimist arvamisel, et see on üle reguleeritud ja ilmselgelt nii riigi kui selle heaks tööd tegevate inimeste teenistuse tagamiseks.
Aga see hind (googeldades leiab üsna lihtsalt, no ei suuda seda numbrit siia kirjutada) mida maailma mõistes strateegilise asukoha tõttu küsida annab kanali läbimise eest on väga pehmelt öelduna – nahaalne! Kiel’i kanal on isegi 10 miili pikem, Göta ja Tröllhättän – nende eest küsitakse…
Ahh, mis see annab! Teadsin kuhu oma nina topin ja missugusest summast pean loobuma.
Nüüd olen Vaiksel!!!
Estonia