Pealinn Santo Domingo Sans Souci jahisadama ees ankrul (suurendades on näha kaitsepontoonidest tõke)
Laupäev, 15.aprill 2023, kell Kariibidel 16:00 (20:00 UTC, Eestis 23:00), Dominikaani Vabariik – Santo Domingo, Sans Souci jahisadam, sõidetud 683 nm (Puerto Rico’lt 196 nm, 40 tundi).
Viimased ülesõidud on üsna laisa tuulega olnud, purjedele on enamus ajast masin toeks käinud.
Enne Kariibi mere ületust tuleb jälle diislit tankida.
Ja muidugi tahaks saada gaasi – pliidi jaoks. Kusagilt pole leidnud lisainfot, kas balloonide täitmise peale võib loota. Panamani jagub praegusest varust, aga edasi liikumiseks peab mingi lahenduse leidma.
Sans Souci sadamakapteniga olin varasemalt e-kirja ning WhatsApp’i teel ühendust saanud.
Satelliidifotodelt on näha kummalist piiret sadama akvatooriumi ees.
See on paigaldatud jõeveega mägedest tulevate mätaste ning muu sodi eest sadama kaitseks.
Hilja sadamasse sisenemise ajaks lubati see avada, sest 2-meetrise süvisega polevat muret.
Vaevalt pontoonide vahelt sisse sõitnud – tundsin juba 50-60 meetrit enne kaid, kuidas kiil põhja kinni jäi.
Ka sonar näitas sügavust vähem kui 2 meetrit. Vaatamata sadamakapteni ärgitustele mootorpaadiga purjekat väidetavalt pehmest mudast läbi vedada – ma sellega ei nõustunud.
Selle asemel sättisin ennast sadama ette ankrule ning pumpasin maale pääsemiseks julla täis.
Kogu selle jahmerdamise peale oli mitu tundi kulunud ja riiki sisse klaarimist õhtul enam teha ei saanud, seega sadama territooriumilt mul väljuda ei lubatud.
Siin õnnestus sadama restorani wifi-võrgus täiesti normaalselt netis toimetada ning kohalikku sim-kaarti ei hakanudki otsima.
Õhtul sai selgeks ka siinse gaasiballoonide kasutamise “süsteem”.
Neid ei vahetatagi! Neid täidetakse!
Huvitav oleks näha Euroopa gaasiohutusega tegeleva ametniku näoilmet seda tegevust vaadates!
N-ö adapter on vastupidine keere gaasiballooni keermele. Enam “labasemat” süsteemi välja mõelda poleks vist võimalik.
Tundub, et tegelikult on tanklad ikkagi loodud autodele, aga niipalju kui ma nägin, siis enamasti “tangiti” kodus kasutatavaid erinevas suuruses balloone.
Isegi koolipoisid vurasid kohale rolludega, balloon jalge vahel.
Seega – gaasi ma võiks saada, aga kusagilt tuleb homseks õige üleminek leida, sest mul kaasas olev n-ö Itaalia variant ei sobi.
Hommikul õppisin kiirelt kohalike kombel sadamasse pääsemiseks pontoonidest üle sõitma, õigel hetkel kummika mootorit üles rabades.
Maale saamiseks tuli passi- ning tolliprotseduurideks loobuda 65.- USA dollarist, lisaks soovis sadamakapten vaatamata ankrul olemisele $ 35.- saada ning $ 20.- eest päevas, andis minu käsutusse Miquel’i valge autoga.
Hakkasime siis härraga mööda linna ringi sõitma. Tema oskas ainult hispaania keelt, mina tean selles keeles vaid kolme sõna – hola, gracias ja cervesa.
Pagana keeruline oli selliste oskustega seletada nii tanklas kui erinevates “töökodades”, et vajan adapterit gaasitankuri ning gaasiballooni vahele.
Alguses oli iga “spetsialist” bravuurikas ning kiitis oma võimeid, ent kolme tunni ja umbes 7-8 erineva “meistri” külastamise järel oli lahendus endiselt leidmata…
Aga elamuseks ning linnaga tutvumiseks võin seda ringi sõitmist kindlasti nimetada!
Ega ma päris hästi aru ei saa mis vaimustab turiste, kes siia tulevad, aga eks ka “linnadžungel” on vaatamisväärsus.
Lõpuks hakkas mulle tunduma, et Miquel’i jaoks olin ma pigem trofee, keda ta siis juhuslikele või pooltuttavatele näitas. Mõnedest kommentaaridest sain aru, et minu tutvustamine kõlas umbes nii: “Näed mu sõber, see siin on valge ameerika purjetaja, kes on meie sadamas ja mina olen tema abistaja ning parem käsi siin asju ajamas…”
Viimaks aru saades, et “abilisel” oli sügavalt ükskõik lahenduse leidmisest, suutsin talle google tõlke ning sadamakapteniga suheldes selgeks teha, et viiks mu hästi varustatud san-tehnika kauplusesse!
Sealt leidsingi 15 minutiga ja pooleteise dollari eest vajalikud üleminekud ning suundusime tanklasse.
Isetehtud “adapter”-üleminekuga tagasi tanklas, ei olnud enam täitmisega probleeme. Viie ballooni täitmise eest küsiti 15.- USD!
Diisli tankimine läks lihtsamini ja sadamas leidis abiline paadimehe, tänu kellele ei olnud mul vaja oma kummikaga kanistreid täistuubitult pontooni ületamisega maadelda.
Järgnevalt ootab mind ees umbes kuus ööpäeva kestev ülesõit. Tuult lubatakse 8-10 ms. Kolmandal päeval peaks üks pööris Kolumbia nukilt kiirenduse saama, aga see ei tohiks Kariibi mere keskele ulatuda.
Ma nõustun Bellatrix’i kapteni Imre poolt raamatus kirjutatuga, et Euroopast Panamasse teekonda planeerides – ei mõtlegi kohe selle peale, kui palju on üle Atlandi Kariibidele jõudes, veel vaja purjetada kohale jõudmiseks.
Suundun Shelter Bay sadamasse, mis asub kohe Panama kanali Atlandi poolses servas. Sadama koduleht reklaamib end orkaanivabana, kohtadega eelinfo kohaselt probleeme polevat. Samuti kinnitab sadamakapten, et on võimalus laev välja tõsta ning hoiustada tarastatud turvaalal.
Estonia