Sadamas on tore olla, aga…

Ei, see pole Hilja! Ystad’is, nagu igas normaalses jahisadamas on sügis jahtide välja tõstmise aeg.
Neljapäev, 06.oktoober 2022, Rootsi aeg kell 12:00 (10:00 UTC), Ystad’i jahisadam, sõidetud (endiselt) 445 nm, teel oldud täpselt 4 päeva.
Sadamas on tore olla, aga miile juurde ei tule ja sedasi eesmärgi poole ei edene.
Peale õhtusööki ja voolava sooja vee alt läbi käimist olin valge inimese (kes loeb võõras keeles translate abil, siis see pole rassism, vaid Eesti keeles (kirjutangi suure tähega) on selline väljend) kombel linade vahel täiesti teadvusetus unes 10 tundi. Ma olen valmis edasi minema, aga… see k..r..di tuul… Või pigem laine, mille ta püsti ajab…
Ystad’i sadam on tegelikult väga mõnus – siin on kõik vajalik olemas (kui siis ainult paaditarvikute pood puudub või ei osanud ma otsida, sest mul polnud midagi vaja). Dušš (4 minutit ~1.- €), WC, elekter – kõik automaadist ostetav deposiidi (~5.- €, ma ei hakka Rootsi krooni hindu kirjutama, niikuinii need kes kurssi ei tea, ei viitsi otsima ka hakata) eest sadama kasutaja kaardile – TallCard. Selle pistad lahkudes masinasse tagasi ja saad deposiidi ning vist ka kasutamata raha uuesti arvele tagasi. Elekter on kWh hinnaga: ~20 eurosenti 1 ühik. Mul esmakordne kogemus nii peene voolu saamise meetodiga.
Sadamatasu öö kohta kuni 12-meetrisele (väiksemat ei tunnistatagi 🙂) ~20.- €

Eile lõuna ajal siia jõudes aimasin ette, et kõik söögikohad on avatud 28.augustini 🙂
Purjekaga reisides on minu silmis 2 suurt eelist – mul on kogu aeg kaasas hotell (ööbimiskoht) ja piisavas või ülearuses koguses toiduaineid. Ma olen kunagi enamuse Euroopast tsikliga läbi sõitnud ja sel puhul on täpselt vastupidi – pärast päikeses kuuma või vihmas märga päeva motoriietes pole ma telgis nõus ööbima. Kohvritesse mahub lisaks riietele ja muule varustusele vaid pakk küpsiseid ning 1 soe õlu. Seega tuleb arvestada avatud (lõuna-Euroopa keskpäevased siesta’d on minu jaoks tõeline proovikivi närvidele) söögikohtade (nende menüüde sobivuse) ning mõistlike hindadega öömajadega.

Tükk aega mõtlesin, kas panen selle pildi siia – ma nimelt ei ole kodus kokkaja 😁
Mitte, et seda siin kokkamiseks nimetaksin, aga arvan et Jorh Aadniel Kiire kombel kodunt eemal saamatu ka pole ja toore kartuli kõrval nälga ei sure.

Läks trumm, mingu pulgad ka – panen siis juba hommikusöögi pildi ka. Nüüd ma vist olen sunnitud kodus ka pliidi ees asjalik olema millalgi 😆

Tegelikult ei tulnud ma siia süüa tegema. Mul on Kiel’ini 150 miili (280 km). Selle sõidaks ära natuke rohkem kui 24-tunniga.
Seal muuli otsas oli tunne, nagu minu lapsepõlves näidatud Prostokvašino multifilmis, kus postiljon Petškin näitas kass Matroškin’ile pakki ja ütles, et kuna kõutsil pole passi, siis pakki kätte ei anna!
Mul siis pole naaaatukene vaiksemat tuult. Isegi suund on talutav. Ma saaksin ühe jutiga Gedser’ini. Aga praegu on iilid (edaspidi nimetan neid ka merekeeli – pagi) sadamas kuni 16 m/s, merel arvatavasti 20. Kuna puhuvast lääne suunast saab laine kaugelt hoo sisse (Taani rannikult), siis on see pea 3-4 meetri kõrgune. Taganttuules poleks hullu, aga peaaegu vastu tuult (nimetatakse tihttuul) meenutab laevaga Ameerika mägedes kulgemist, laine pidevalt üle teki (tekk – laeva pealmine osa) käimas ehk väga märjad riided on ka päikeselise ilmaga garanteeritud.